Lugu valest

Robert Louis Stevensoni jutustus „Lugu valest“ (*The Story of a Lie*) on moraalne ja psühholoogiline lühiproosa, mis käsitleb valetamise eetilisi tagajärgi ning selle mõju inimese sisemaailmale ja lähisuhetele. Ilmunud eesti keeles 1929. aastal kirjastuse Loodus väljaandena, kujutab see varajane tekst noore mehe ja tema isa vahelist konflikti, kus vale sünnib heade kavatsuste nimel, kuid toob endaga kaasa ootamatuid ja valusaid tagajärgi. Stevensoni käekirjale omaselt ei keskendu lugu pelgalt sündmustele, vaid avab tegelaste sisemisi dilemmasid ning inimese loomupärast püüdu pääseda vastutusest isegi siis, kui südametunnistus kõneleb teisiti.

Peategelase Walter Hermiston’i jaoks saab alguse moraalne allakäik just sealt, kus ta püüab varjata tõde, et kaitsta oma isa ja armastatud naist. Kuid Stevensoni jutus pole vale üksnes eksitus – see on sisemine murdumine, millel on laiemad sotsiaalsed ja isiklikud tagajärjed. Lugu areneb vaikselt, dialoogide ja siseheitluste kaudu, kus süžee pingestub psühholoogiliselt, mitte väliste pöörangute najal. Valikute paratamatus, vastutuse vältimise kergus ja tõe kaal ilmnevad selles tekstis kompaktselt, ent mõjusalt, tuues esile Stevensoni kui moraalse novellimeistri võimed.

Robert Louis Stevenson (1850–1894) on tuntud eelkõige seiklusromaanide, nagu „Aarete saar“ ja „Dr. Jekyll ja Mr. Hyde“, autorina, kuid tema varasem ja lühem proosa keskendub sageli eetilistele ja psühholoogilistele küsimustele. „Lugu valest“ kuulub tema noorpõlve loomingusse, olles kirjutatud juba 1870. aastatel, kuid trükivalgust nägi see alles hiljem. Tekstis on tunda tema huvi inimloomuse keerukuse ja moraalse ambivalentsuse vastu, mis kujundas olulisel määral ka tema hilisemat kirjanduslikku kuulsust. Eesti keeles ilmununa leiab see koht just nende lugejate seas, keda huvitavad süvapsühholoogilised ja moraalselt laetud lühipalad.