Scotti viimne ekspeditsioon 1. osa

„Scotti viimne ekspeditsioon. 1. osa“ on ajalooline dokument, mis põhineb Briti polaaruurija Robert Falcon Scotti isiklikul päevikul tema kuulsal, ent traagiliselt lõppenud teekonnal lõunapoolusele. Teos avab lugejale üksikasjalise ja intiimse vaate Scotti ekspeditsioonile Terra Nova pardal, mis suundus Antarktikasse aastail 1910–1913. Esimene osa keskendub ettevalmistustele, esimestele raskustele jääl ja meeskonna igapäevaelule äärmuslikes oludes. Scotti enda sulest pärit sissekanded ei ole pelgalt logistiline ülevaade, vaid peegeldavad ka tema sisemist maailma – muresid, lootusi ja kasvavat ärevust seoses karmide tingimuste ja ajakriitilise sihiga.

Ekspeditsiooniline päevik jutustab rännakust läbi lõputu valge tühjuse, kus ilm, füüsiline kurnatus ja varustuse puudujäägid panevad proovile nii meeste keha kui vaimu. Scotti stiil on täpne ja kaalutletud, kuid samas poeetiline, tuues esile nii looduse suurejoonelisuse kui ka selle ükskõiksuse inimese vastu. Olulisel kohal on meeskonnaliikmete omavahelised suhted, jagatud raskused ning ühine siht. Lõunapooluse saavutamine, millele eelnesid kuudepikkused kannatused, ei toonud triumfi, vaid pettumuse – norralane Roald Amundsen oli neile ette jõudnud. Teose esimeses osas see teadmine veel ei avaldu, kuid kasvav pingestatus ja pingeline ootuse foon hakkavad päevikus tasapisi süvenema.

Robert Falcon Scott oli Suurbritannia kuningliku mereväe ohvitser ja polaaruurija, kelle nimi on seotud ühe tuntuma ja traagilisema peatükiga Antarktika uurimise ajaloos. Tema püüdlused olid kantud ajastu kangelaslikust vaimust, milles julgus, eneseületus ja lojaalsus kodumaa vastu olid keskse tähendusega. Scotti päevik ei ole üksnes reisikiri, vaid ka eetiline dokument – tunnistus inimesest, kes seisis silmitsi võimatusega ja talletas selle vaoshoitud, kuid kõnekas keeles. Tema surmajärgselt leitud märkmed ja sõnumid on jätnud sügava jälje polaaruurimise kirjandusse ja tõstnud ta üheks selle valdkonna sümbolkujuks.