Minu õe haud

Raamat jutustab loo naise visadusest ja rahavoogudega võrreldava järjepidevuse asemel hoopis tõendite liikumisest: endine loodusteaduste õpetaja Tracy Crosswhite ei lepi otsusega, millega mõisteti süüdi mees, keda peeti tema noorema õe Sarah’ mõrvariks. Ta on kahekümne aasta vältel kahelnud menetluse käigus esitatud tõendites ning hoiab alles küsimust, kas uurimine läks liiga kiiresti ja liiga sirgjooneliselt. Kui tekib võimalus juhtum uuesti käsile võtta, otsib Tracy teed arhiividest, inimeste mälust ja peidetud seostest, et tuua nähtavale see, mis jäi esimeses voorus nägemata. Teos ehitab pinge mitte juhusliku pöörde, vaid töövõtete peale: dokumentide võrdlemine, tunnistuste kontroll, motiivide järjekindel kaardistamine. Nii sünnib krimilugu, mille kese on üksainus küsimus – kas varasem tõde pidas kohtu ees, kuid ei pidanud elus.

Romaan liigub uurimise loogikat järgides. Autor seab esiplaanile, kuidas inimene ühendab killustatud infot, kuidas lahtised otsad hakkavad moodustama ridu ning kuidas iga uus detail sunnib muutma varasemat hüpoteesi. Raamat näitab, et tõde ja õiglus ei ole samatähenduslikud sõnad: menetluse lõpust ei pruugi sündida leppimist, kui lähteandmed olid puudulikud. Uurimise käigus kerkivad välja kaua hoitud saladused ning selgub, et minevikul on oma hind ka siis, kui toimik on ammu suletud. Käsitlus hoiab fookuses tööprotsessi: vestlused, taustakontroll, kohtutoimikute lugemine ja loogika, millega Tracy välistab kõrvalradasid. Eesti väljaandes on kirjastaja Tänapäev ning tõlkija Ragne Kepler; tekst jääb selgesse joonesse, kus tähelepanu on meetodil, mitte efektidel.

Robert Dugoni on Ameerika krimi- ja põnevuskirjanik, kelle loomingus põimuvad uurija töö, argised tõendid ja eetilised valikud. Ta on kujundanud keskseks tegelaseks Tracy Crosswhite’i, kelle kaudu käsitleb ta kordumist ja mälu rolli – mida inimene jätab meelde ning mida ta püüab unustada. Dugoni kirjutusviis toetub selgele sündmuste järjestusele ja otsustushetkedele; dialoog teenib uurimist, mitte vastupidi. Eesti lugejani on tema teosed jõudnud kirjastuse Tänapäev kaudu; kohaliku väljaande on toimetanud Helen Roots. “Minu õe haud” näitab autori laadi hästi: ta laseb lool areneda sammu kaupa ja paneb lugeja jälgima protsessi, milles tõde ei kuku sülle, vaid tuleb kokku panna.