Janu ja igatsus

Riina Kanguri luulekogus „Janu ja igatsus” põimuvad omavahel kaks vastandlikku, ent samas teineteist täiendavat tunnet: sisemine kuivus ja tühjus, mida tähistab janu, ning rahutu ootus või mälestuslik tung, mida kannab igatsus. Kogu tekstid liiguvad intiimses registris, keskendudes isiklikule kogemusele, argiste hetkede poeetikale ja sisemiste seisundite sõnastamisele. Kangur kirjutab vaikselt ja vahetult, jättes ruumi pausidele ja varjunditele, lastes igal luuletusel hingata omas rütmis. Tema värssides on tunda tagasihoidlikku, kuid visalt tajutavat eksistentsiaalset pinget – nagu igatsus millegi või kellegi järele, mida sõnadesse panna on raske, ent mida vaikimine ei saa kustutada.

Temaatiliselt puudutavad luuletused inimsuhteid, aja kulgu, loodusvaatlusi ja sisemist küpsemist. Sageli asetub tähelepanu keskmesse naise hääl ja kogemus – elu erinevates etappides, mälestustes ja valikutes. Kanguri kujundikeel on napp, ent mitte kuiv; tema pildid on igapäevased, kuid neid läbistab emotsionaalne laetus, mis muutub tugevamaks just tänu lakoonilisusele. Luulekogu ei paku lahendusi ega teeselda helgust, vaid jääb truuks oma pealkirjale – „Janu ja igatsus” jäävad alles ka pärast viimast lehekülge, kandes endas jätkuvat küsimust ja tunnet, mis ei vaja selgitusi.

Riina Kangur (sündinud 1938) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija, kelle looming on tuntud oma tundliku ja sisekaemusliku tooni poolest. Ta on kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele, kuid tema luule eristub eelkõige vaoshoitud ja rafineeritud keelekasutuse poolest. Kanguri tekstid peegelduvad sageli vaikses pinges argimaailma ja sisemaailma vahel, otsides tasakaalu ja sõnastades neid hetki, kus elu seisatab – olgu mälestuse, igatsuse või januse ootuse tõttu. „Janu ja igatsus” on küps luulekogumik, mis ei tõtta kuhugi, vaid kutsub lugejat peatuma ja kuulama.