Ma armastasin korstnapühkijat

Riina Eigi-Sobolewska raamat „Ma armastasin korstnapühkijat“ on isiklik ja poeetiline jutustus, mis toob esile autori sügava suhte sõnaga. Tekst ei piirdu tavapärase mälestuste või ilukirjandusliku looga, vaid liigub pihtimusliku ja poeetilise vormi vahel. Autor mõtestab sõna kui loova ja mõjuva jõu, mis on saatnud teda läbi elu ja mille kaudu on võimalik inimesi kõnetada, liigutada, vihastada või rõõmustada. Sõna kasutamine ei ole siin pelgalt väljendusvahend, vaid osa isiklikust enesemääratlusest, mis peegeldab nii kirjutaja kogemust kui ka tema arusaama maailmast.

Pealkiri „Ma armastasin korstnapühkijat“ vihjab ühtaegu intiimsele ja sümboolsele suhtele. Korstnapühkija on kultuurilises kujutluses seotud õnne ja puhastumisega, kuid siin saab temast ka metafoor inimesele või tundele, mis on osa autori eluteekonnast. Raamatu fragmendid ja napp stiil väljendavad isiklikku lähedust ja haavatavust. Teos kutsub lugejat kaasa mõtlema, kuidas kõige lihtsamad sõnad ja väljendid võivad kanda endas tervet emotsionaalset maailma, kusjuures mõnikord on piisav vaid lühike fraas või isegi üks sõna.

Riina Eigi-Sobolewska on sisekujundaja ja autor, kelle loominguline tegevus ei piirdu ruumidega, vaid laieneb ka kirjanduslikule väljale. Tema tekstides põimuvad esteetiline vaade, isiklikud kogemused ja tundlikkus keele vastu. „Ma armastasin korstnapühkijat“ on eriline just selle poolest, et see ei allu rangetele žanripiiridele, vaid liigub luule, proosa ja mälestuste vahealal, pakkudes lugejale võimalust kogeda sõna jõudu selle kõige vahetumas ja emotsionaalsemas vormis.