Piir

Riikka Pulkkise romaan „Piir“ käsitleb elu lõpu, eetiliste valikute ja inimsuhete keerukaid ristumiskohti, liikudes kahe erineva naise — vana filosoofiaprofessori Anja ja tema lapselapsele koduõpetust andva nooreks neiuks sirguva Mari — sisemiste maailmade vahel. Anja on teinud otsuse, mis seondub tema raskelt haige abikaasa elu lõpetamisega, ning see otsus ei jää pelgalt intiimseks teoks kahe inimese vahel, vaid levib laiemalt moraalse küsimusena, millesse on kaasatud terve perekond. Mari, kes seisab omaenda teismeea künnisel, satub paralleelselt suhetesse oma õpetajaga – suhetesse, mis testib tema arusaama piiridest, lähedusest ja enesemääratlemisest.

Romaan on üles ehitatud vahelduvate vaatepunktide ja ajatasandite kaudu, mis annavad loole kihilise ja peegelduva struktuuri. Pulkkinen käsitleb eetilisi ja psühholoogilisi piire — elu ja surma, armastuse ja manipulatsiooni, vaikimise ja tõerääkimise vahel. Tema keel on poeetiline ja tihe, lühikesed, vahetevahel katkised laused ja sisekaemuslikud lõigud loovad meditatiivse rütmi, mis sobib teema raskusastmega. Tegu ei ole lihtsate vastustega varustatud looga, vaid sellisega, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema, jagama tegelaste kahtlusi ja vaikseid sisemisi heitlusi, mis võivad olla hääletud, kuid määravad kogu edasise elu kulgemise.

Riikka Pulkkinen (snd 1980) on soome kirjanik, kelle loomingut iseloomustab tundlikkus eksistentsiaalsete teemade ja intiimsete inimsuhete käsitlemisel. „Piir“ oli tema debüütromaan, mis pälvis laialdast tähelepanu nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Pulkkise teosed seavad sageli fookusesse moraalsed dilemmad ja nende mõju identiteedile, keelele ja vaikimisele. Teda hinnatakse tema oskuse eest ühendada filosoofiline sügavus poeetilise väljendusrikkusega ning teha nähtavaks see, mis igapäevaelus tihti märkamatuks jääb. „Piir“ on romaan valikutest, mille ees ei ole võimalik jääda neutraalseks, ja vaikustest, mis räägivad valjemini kui sõnad.