Härraskirikust rahvakirikuks. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna kujunemine ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünd

Riho Saardi uurimus „Härraskirikust rahvakirikuks” käsitleb Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna kujunemist ja selle rolli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekkimisel 19. sajandi teisest poolest kuni iseseisva rahvakiriku formeerumiseni 20. sajandi alguses. Teos vaatleb, kuidas baltisaksa päritolu, riigi ja aadlikonna kontrolli all olnud luterlik kirik hakkas tasapisi muutuma eestikeelseks ja rahvuslikult meelestatuks institutsiooniks. Selle protsessi keskmes on vaimuliku eliidi vahetumine ning eesti soost haritlaste esiletõus, kelle mõju ulatus teoloogia kõrval ka haridusse, rahvuslikku liikumisse ja ühiskondlikku eneseteadvusesse.

Autor toob välja, kuidas eestlaste ligipääs teoloogilisele haridusele, ärkamisaja ideoloogiline taust ja rahvuslik kirikukäsitlus muutsid luterliku kiriku rolli ühiskonnas. Teoses analüüsitakse vaimulike valikut, haridusteed ja ideoloogilisi hoiakuid, aga ka koguduste reaktsioone, koguduseelu muutumist ning kirikupoliitilisi protsesse, mis tipnesid Eesti oma luterliku kiriku loomisega 1917. aastal. Saard käsitleb kirikut mitte üksnes usulise institutsioonina, vaid ka rahvusliku identiteedi kujundajana, mis osales aktiivselt eestlaste ühiskondliku ja kultuurilise enesemääratluse kujundamises.

Riho Saard on Eesti kiriku- ja usuteadlane, kelle uurimused keskenduvad eeskätt Eesti ja Baltikumi religiooni- ja kirikuloole. Tema teadustöö ühendab süstemaatilise allikakriitika ja ühiskondliku konteksti analüüsi, pakkudes tasakaalukat ja laiapõhjalist käsitlust. „Härraskirikust rahvakirikuks” on olulise tähendusega teos Eesti kultuuri- ja usuloos, kuna avab, kuidas rahvuslik ärkamine ja vaimulik areng põimusid ning kujundasid institutsiooni, mis on tänaseni osa Eesti vaimsest maastikust.