Vanaisa jutud

Ärmand ei lausunud sõnagi. Lükkas kaks kroonist raha minu ette ja mäng läks uuesti lahti. Veerand tunni pärast olid ka need kaks krooni maha mängitud. Ma olin nagu arust ära. Sirutasin käe uuesti Ärmanni ette:
"Laena veel üks kroon! Talvel lähen metsatööle, siis maksan ausasti ära."
Ärmann andis. Ja näe imet - nüüd hakkas asi muutuma. Mängisin ettevaatlikult, ilma hasardita. Minu ette hakkas vähehaaval metalli ja paberit kogunema. Õnneingel oli nüüd ka minu pead silitama hakanud. Varsti oli Ärmanni võlg tasa ja raha kogunes juba nii palju, et toppisin muist kuue õuetasku. Ei olnud aega lugeda, palju seda seal oli, kuid silma järgi arvestades oleks pidanud sellest vähemalt uuri ostmiseks jätkuma. Ärmannil olid peagi näpud põhjas ja mõni teinegi otsis rahakotist lisa. Mina aga elasin nagu unenäos. Ma ei märganud, millal õhtu jõudis, pimedaks läks ja lamp süüdati. Naelad, pärm, kodu - kõik oli ununenud. Mina ainult mängisin ja võitsin.
Siis aga korraga kuulsin, et kell seinal lõi kaks. Ma ärkasin nagu mingist lummusest. Toppisin kähku enda ees oleva raha tasku, tõusin püsti ja ütlesin kähedalt: "Kell on juba kaks. Aitab naljast!" Kus mehed pistsid kisama: "See pole aumehe mäng. Koorid meid paljaks ja siis lased röövli kombel jalga. Meie nõuame revanši!”