Vanaisa jutud

Riho Lahi „Vanaisa jutud“ on humoorikas ja samas peenetundeline jutustustekogu, mis annab läbi eaka jutustajategelase vaatepunkti edasi nii argiseid kui ka kummalisemaid eluseiku. Vanaisa, kelle suu läbi lood jutustatakse, esindab tüüpilist rahvalikku tarkust ja elukogemust, mis põimub naljaka liialduse ja absurdi piiril balansseeriva kujutlusvõimega. Tema lood on segu mälestustest, väljamõeldistest ja folkloorsetest motiividest, milles räägitakse loodusest, inimestest, argielu seiklustest ja ühiskondlikest oludest sellise kõnepruugi ja maailmatajuga, mis teevad vanaisast unustamatu karakteri.

Tekstide tonaalsus on kerge, ent mitte pealiskaudne. Vanaisa pilgu läbi saavad nähtavaks nii nõukogudeaegsed absurdsused kui ka inimeste igapäevane leidlikkus ja huumorimeel. Jutustaja ei naera kunagi kurjalt ega üleolevalt, vaid suudab ka iseenda üle mõnusalt muiata. Selline jutuvestmise laad kutsub kaasa naeratama, aga mõnikord ka mõtisklema selle üle, mis peitub lihtsa loo taga. Lahi oskab kasutada eesti keelt nii, et igas lõigus on tunda suulise pärimuse rütmi ja rahvalikku kõnepruuki, mis muudab lood ligipääsetavaks ja elavaks ka tänapäeva lugejale.

Riho Lahi (1904–1995) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja karikaturist, kelle sulest on ilmunud mitmeid satiirilisi ja rahvalikult vaimukaid teoseid. Tuntuks sai ta eelkõige Leopoldi tegelaskuju loojana, kuid ka „Vanaisa jutud“ kinnitavad tema oskust jälgida elu väikseid veidrusi läbi teravmeelse prisma. See raamat ei püüa õpetada ega suunata, vaid kutsub kaasa kuulama üht vana meest, kellel on alati mõni lugu varuks – ja iga loo lõpus võib leida killukese elutarkust, olgu see siis peidetud nalja või vaiksesse sõnadesse.