Taadi piip

Riho Lahi kogumik „Taadi piip” koondab humoristlikke ja teravmeelseid lühivorme, mille keskmes on Taat — rahvalik, elutark, veidi kiiksuga tegelane, kelle suu läbi avaneb lugejale pilt ühiskondlikust ja poliitilisest argipäevast. Lahi kasutas Taadi tegelaskuju satiirivahendina, et kujutada nõukogude elu absurdsusi ja paradokse. Lühitekstid on sageli kirjutatud dialoogidena või napilt vormistatud monoloogidena, mis annavad edasi mõttevälgatusi, rahvalikku loogikat ning varjatud kriitikat tolle aja ühiskonnakorralduse pihta. Vaimukas stiil ja pealtnäha lihtsameelne tegelane võimaldasid autoril kirjutada asjadest, millest otse ei saanud.

„Taadi piip” ei ole üksikute naljade kogumik, vaid pigem järjepidev peegeldus ühest maailmavaatest, kus igapäevaelu ja võimustruktuuride kokkupõrked vormuvad lakoonilisteks, ent mõjuvateks lugudeks. Taat ei räägi otse, ent tema ütlemistes kajab sageli läbi kibe iroonia ja põlvkondade kogemuse tarkus. Teoses leidub nii karikeerivaid tähelepanekuid linnastumise ja tehnoloogia arengust kui ka mõtisklusi inimloomuse üle. Lahi kujundikeel ja napp vorm väljendavad paljut väheste sõnadega ning säilitavad oma mõju ka tänapäeval.

Riho Lahi (1904–1995) oli eesti karikaturist, humorist ja kirjanik, kelle sulest on pärit nii kujundlikud joonistused kui ka tuntud kirjanduslikud karakterid. Lahi loomingut iseloomustab kriitiline teravus, mida ta oskas varjata näilise lihtsameelsuse taha. Taadi tegelaskuju sai tuntuks juba varasemates kirjutistes ja raamatutes, kujunedes üheks nõukogudeaegse eesti huumori sümboliks. „Taadi piip” on selle tegelaskuju hilisem väljendusvorm, mis kinnistas Lahi nime eesti kultuurilukku kui karmi aja vaimuka vaatleja.