Tont teab kus

Ridley Pearsoni „Tont teab kus“ on jutustus kadumisest, millel ei näi olevat loogilist seletust. Ühe noormehe äkiline haihtumine ühes Ameerika väikelinnas käivitab uurimise, mis haarab endasse korrakaitsjad, perekonnaliikmed ja ajakirjanduse. Kui esimese hooga paistab, et tegu on lihtsalt nooruki iseseisvusekatsega, hakkavad peagi ilmnema mustrid, mis viitavad millelegi sügavamale ja murettekitavamale. Juhtum ei laiene mitte niivõrd ruumiliselt, vaid ajaliselt ja sisuliselt – iga uus vihje viib uurijad eemale tuttavast ning sunnib neid küsitlema oma eelduseid.

Loo keskmes on uurija Lou Boldt, kelle töö nõuab temalt pidevat kohalolu, kuigi vaimselt nihkub ta järjest kaugemale rutiinist. Tõendid on katkendlikud, motiivid ähmased ning isegi need, kes peaksid aitama selgust luua, tunduvad tõde varjavat või lihtsalt mitte teadvat. Pearsoni käsitlus uurimisest ei keskendu niivõrd tehnilistele detailidele, vaid sellele, kuidas teadmatus ja segadus mõjutavad osalejate otsuseid ja meeleolu. Mitmed sündmused ei leia konkreetset lahendust – mitte seepärast, et vastuseid poleks, vaid sest kõik vastused ei sobi olemasoleva pildi sisse. Tegelased kõiguvad pidevalt teadmise ja kahtluse piiril, püüdes kinni hoida sellest vähesest, mis tundub kindel.

„Tont teab kus“ ei tee kiireid järeldusi. See ei suru lugejat selgete lahenduste ette, vaid laseb tal viibida samas ruumis, kus viibivad ka need, kes otsivad – ruumis, kus küsimused korduvad, vihjed hajuvad ja lõpplahendus ei pruugi kõigile osapooltele midagi selgemaks teha. Pearson kujutab olukorda, kus igasugune tähendus tuleb vaevaga kätte ja jääbki ehk ajutiseks. Ja see ajutisus ongi loo tegelik sisu.