Palun üks mõrv, kallis!

Richard S. Pratheri teos „Palun üks mõrv, kallis!“ kuulub kriminaalkirjanduse žanrisse, kus uurimistöö ja sündmustiku kulg on koondatud ühe keskse tegelase, eradetektiiv Shell Scotti ümber. Tegemist ei ole klassikalise loogikal põhineva müsteeriumiga, vaid pigem dünaamilise sündmuste jadaga, kus liikumine, dialoog ja kokkupõrked määravad tempo. Juhtum ise avaneb järk-järgult ning keskmes ei ole mitte niivõrd mõrva lahendamine kui selle ümber kujunev olukord – osalejad, motiivid, reaktsioonid ning juhuslikud elemendid, mis suunavad uurimist eri radadele.

Pratheri stiil tugineb lühikestele vaadetele, kiiretele vahetustele ning vahelduvale toonile, kus tõsidus ja kergelt irooniline hoiak vahelduvad. Tegelaste kirjeldused on nappide joontega, sageli tüübinivoo tasemel, rõhutades nende rolli tegevuse kandjatena. Linna- ja sisevõtteid vahelduvad kiiresti, tegevus liigub baaridest kontoriteni, eravestlustest äkiliste kohtumisteni. Shell Scotti sisemonoloog ja reaktsioonid loovad raami, milles sündmused saavad tähenduse, kuigi nende sisemine loogika ei pruugi alati olla lõpuni seletatud. Läbiv joon on tegutsemine – uurimine ei seisne niivõrd analüüsis, vaid kontaktis, vestluses, riskis.

„Palun üks mõrv, kallis!“ ei taotle psühholoogilist sügavust ega ühiskondlikku peegeldust. Teos on üles ehitatud rütmile ja sündmustikule, kus uurimine ei vii üksnes lahenduseni, vaid peegeldab ka olukorda, kus tõde kujuneb tegevuse, mitte kontemplatsiooni kaudu. Lugejale ei pakuta valmiskujul järeldusi, vaid võimalus jälgida, kuidas olukord areneb hetkeliste otsuste ja juhuslike seoste kaudu. Nii toimib raamat pigem liikumise kui mõtestamise kaudu, jäädes tegevusraami, milles lõpptulemus on vaid üks võimalikest versioonidest.