Vastsed rajad. Võitluse teel

Ma kõnnin ülal puiestiku serval ja vaatlen all asuvat linna. Ükskõikselt libiseb mu pilk üle vabrikute, üle mere ja saarte, üle tuhmi kauguse. Vaksali taga seisavad raudteevagunid pikkades ridades ja üks rong on sõiduks valmis seatud; ta ees seisab vedur, mille korstnast imbub suitsu, ning inimesed askeldavad ta ümber kohvrite ja pakkidega.
On õhtu, kurb, värvitu, sügisene õhtu. Tuul mängib vabrikute suitsujugadega, haarates neid korstnasuudest ja visates kõrvale kui hobuselakku. Eemal, läänes. on taevas hallide pilvede all vähe värvunud tumelillaks ja vihmajooned jooksevad sealt alla, tuule puistata...