Jutte loomadest

„Jutte loomadest“ on Richard Rohu kogumik, milles autor koondab lühikesed loomajutud ning laseb neil kanda lihtsat, selgepiirilist mõttejoont: kuidas elab metsa- ja põllumaailm ning millistest seostest sõltuvad liikumine, toitumine, pesaehitus ja omavahelised suhted. Teos on suunatud eeskätt noorele lugejale, kuid tekst mõjub ka täiskasvanule, kellele pakub huvi looduskogemuse täpne jälgimine. Jutud kujunevad kas vaatleva minajutustaja või neutraalse jutustajahääle kaudu; aeg-ajalt libiseb tekst muinasjutuliku võrdluse või rahvaliku nalja suunas, ent jääb sündmustikku kirjeldades kindlaks nähtule ja kuuldule. Raamat ei püüa „loomade keelt“ romantiseerida, vaid vormistab lühikese episoodi, milles tegevuse järjekord, põhjus ja tagajärg seovad kokku olukorra ning teevad nähtavaks selle sisemise loogika. Nii töötab kogumik nagu väike looduse käsiraamat, mille keeleks on jutt, mitte määramistabel.

Valik liigub aastaajast aastaaega: rännulinnud saabuvad ja lahkuvad, talvised rajad jutustavad öiseid käike, kevadine veeseis kujundab pesitsuspaiku ning suvine toidulaud dikteerib samme ja lennukaari. Lood toovad inimese pilgu metsaserva ja külataguste radadele, kuid hoiab tegelasena peamiselt looma ennast; inimene astub vahel sisse, et lahti seletada kohtumise reegleid või märgata, kuidas harjumus ja uudishimu teineteist mõjutavad. Õpetuslik joon ei suru end esiplaanile: mõistuslik seletus sünnib tegevuse rütmist, valikute tagajärgedest ja liigiomase käitumise piiridest. Jutustust raamib sageli üks konkreetne tegu (lein, saak, varjumine, kaitse või mäng), mille ümber autor tõstab esile mustri — kes millal ja miks tegutseb — ning laseb lugejal märkida sarnasusi ja erinevusi liikide vahel. Selline ülesehitus toetab ettelugemist, loob loomuliku pausikoha aruteluks ja kinnistab tähelepanekut.

Richard Roht oli eesti proosakirjanik ja ajakirjandusliku taustaga kirjutaja, kelle töö tuumaks kujunes tähelepanelik, kogemuslik lähenemine inimese ja looduse kokkupuutepunktidele. Ta kirjutas nii lastele kui ka täiskasvanutele ning avaldas rohkesti lühivorme: jutustusi, miniatuure, reisikaemusi ja maastikukirjeldusi. Rohu lasteproosas ei ole keskmeks loosung ega moraalilause, vaid tegelase tegu ja selle praktiline põhjendus; keel toetub lühikestele, rütmilistele lausetele, mis aitavad noorel lugejal tegevusjoont jälgida. „Jutte loomadest“ asub tema loomulooduse käsitlemise traditsioonis, kus tähelepanek sünnib käigust põlluvaole, metsa alla, jõekäärdu ja pargipuude vahele. Nii ühendab autor vahetu kogemuse ja jutustamisoskuse: annab loole alguse, viib selle läbi olukorra ning lõpetab seal, kus järeldus kasvab lugeja enda tähelepanust. Teos jääb tema lasteproosa tuumikusse kui töövõte, mis õpetab nägema ilma juhendkõneta — jutu kaudu, mille keskmes on tegu, aeg ja paik.