Elutee

Richard Rohu jutukogu „Elutee” koondab valiku autori proosatekstidest, mis kujutavad inimese teekonda elus selle erinevates avaldumisvormides – argipäeva kergus ja raskus, moraalsed valikud, armastus, töö, kaotus ja leppimine. Kogumikus on esindatud erineva tonaalsusega jutustused, milles läbivaks jääb tähelepanu inimese sisemaailmale ja tema suhetele ümbritsevaga. Roht keskendub sageli lihtsale inimesele, kelle elu mõjutavad suuremad jõud – olgu need siis loodus, ühiskond või saatus. Just nende mõjurite ja isikliku tahte vahel kujunebki see „elutee”, mille eri lõike autor poeetilises ja realistlikus võtmes avab.

Rohu juttudes peitub vaikne, kuid sügav eetiline mõõde. Kuigi tema stiil on tagasihoidlik ja väljendusviis klassikaliselt selge, suudab ta kujutada tegelasi nii, et neis peegelduvad üldinimlikud väärtused ja sisemised pinged. Sagedased on lood, milles tuleb teha valik õiguse ja mugavuse vahel, jääda truuks endale või kohaneda oludega. Töö, perekond ja kohusetunne on motiivid, mis korduvad eri variatsioonides, tuues lugejani ühiskondlike normide ja individuaalse soovi vahelise tasakaaluotsingu. Rohu proosa on detailitäpne, ent mitte kirjelduslikult koormatud – iga lause teenib tervikut, milles inimese tee elus saab kaardistatuks väikeste, aga tähenduslike sündmuste kaudu.

Richard Roht (1891–1950) kuulus eesti kirjanduse varasemasse põlvkonda, kelle looming kujunes välja 1920.–1930. aastatel. Ta oli mitmekülgne autor: prosaist, ajakirjanik ja ka lastekirjanik. Tema realistlik ja elutundlik kirjutamislaad aitas kujundada eesti novellikirjanduse traditsiooni. Hilisemas elus puutus ta kokku ideoloogilise surve ja vaikimise ajastuga, kuid tema varasemad lood säilitasid oma kaalukuse ka aastakümneid hiljem. „Elutee” toob need jutud uue lugejani, võimaldades näha ajastutruud, ent samas ajatult inimlikku kujutust inimese elukäigust ja selle käänakutest.