Märkmeid Eestist

Richard Milleti mõtlik ja tähelepanelik rännutekst, mis ühendab vaatlemise ja sisekaemuse. Autor külastab Eestit 2011. aasta talvel ja kevadel, liikudes läbi linnade ja külade, peatudes maastikel, kus aeg näib kulgevat teises rütmis. Raamat ei kirjelda turismisihtkohti, vaid keskendub ruumidele ja hetkedele, mis avavad maa vaimset olemust. Millet vaatleb Eestit kui piiriäärset maad, kus lääne ja ida kokkupuutest on sündinud eriline vaikus ja tasakaal. Ta märkab inimeste vaikset väärikust, talvist rahu ja kevadise valguse kõledat ilu. Tema tähelepanekud on napid, ent täpsed, sageli pigem muusikalised kui kirjeldavad. Eestit kogeb ta eelkõige kui tajuruumi – kohtumist vaikuse ja enesekeskse mõtisklusega, kus maastik hakkab peegeldama autori enda mõtteid ja kahtlusi. See on teos vaatamisest, mis muutub aegamööda kuulamiseks.

Milleti tekst ei ole reisijuht, vaid meditatiivne esseeraamat, kus Eesti toimib kujundina, mitte pelgalt geograafilise kohana. Autor seostab nähtut oma sisemise seisundiga, tuues Eestisse sama tähelepaneliku pilgu, millega ta on uurinud Euroopa äärealasid ka varasemates teostes. Tema kirjeldustes on tunda Põhjala valguse mõju – see on valgus, mis ei ava, vaid varjab, muutes igapäevased detailid metafooriks kadumisest ja püsivusest. Millet räägib vaikivatest linnadest, lumega kaetud teedest ja tühjadest kirikutest, kuid samas ka inimeste sisemisest selgusest, mille ta leiab just tagasihoidlikkuses. Eesti saab tema tekstis osaks laiemast mõtisklusest Euroopa kultuuri hapruse ja vastupidavuse üle. Ta ei püüa mõista Eestit välise vaatlejana, vaid asetab end kuulaja rolli, andes tunnistust maast ja selle rahust, mis on korraga võõras ja äratuntav.

Richard Millet (sündinud 1953) on prantsuse kirjanik, esseist ja toimetaja, kelle looming ühendab poeetilise proosa ja filosoofilise vaatluslaadi. Ta on tuntud oma täpse keele ja aeglase rütmiga kirjutamisviisi poolest, kus kohtuvad mälu, usk ja kultuuri teadvus. Millet on avaldanud romaane, esseid ja päevikuid, mille keskmes on Euroopa identiteedi, vaimsuse ja keele küsimused. Tema tekstid on sageli isiklikud, ent avatud universaalsetele teemadele – üksindusele, kultuuri kestvusele ja sisemisele vaikusele. «Märkmeid Eestist» on selles reas eriline: see on vaatluse ja austuse raamat, kus väikese maa rahulik kohalolu muutub peegliks Euroopa hajunud enesetajule. Millet ei kirjuta Eestist kui eksootilisest sihtkohast, vaid kui kohast, mis võimaldab tal endal mõista vaikuse ja kuulumise tähendust maailmas, kus müra on saanud normiks.