Omade juures vangis. Richard Majaku mälestused vangilaagritest

Richard Majaku mälestusteraamat „Omade juures vangis“ on isiklik ja aus käsitlus nõukogude vangilaagritest, kus autor viibis poliitvangina. Teos põhineb tema enda kogemustel, mis ulatuvad ajani pärast Teist maailmasõda, kui paljud eestlased sattusid Nõukogude repressiivaparaadi hammasrataste vahele. Majak kirjeldab üksikasjalikult oma arreteerimist, ülekuulamisi ning seejärel elu eri laagrites, kus ta veetis aastaid koos sadade teiste eestlastest, lätlastest, leedulastest ja paljude rahvaste esindajatega. Raamat ei ole pelgalt kannatuste üleskirjutus, vaid ka analüüs sellest, mida tähendab vaimselt ellu jääda süsteemis, mis oli loodud inimese murdmiseks.

„Omade juures vangis“ viitab pealkirjaga paradoksaalsele olukorrale, kus laagris istuti koos oma rahvuskaaslastega, ent ühtlasi oldi süsteemi poolt defineeritud kui riigivastased. Majak kirjeldab laagrikeskkonda detailirohkelt – töötingimusi, omavahelisi suhteid, järelevalvet, argielu tähendust olukorras, kus vabadus oli kadunud. Ehkki tekstis on palju raskeid episoode, iseloomustab seda ka kuiv, rahulik toon ja väärikus, mis väldib sentimentaalsust. Läbi konkreetsete olukordade ja isiklike meenutuste avab autor suuremat pilti: kuidas nõukogude süsteem töötas, keda ja miks ta karistas ning kuidas inimesed selle kõige keskel püsima jäid.

Richard Majak (1915–1992) oli Eesti insener ja ühiskonnategelane, kes Teise maailmasõja järgsel perioodil sattus poliitilistel põhjustel Nõukogude repressioonide ohvriks. Tema mälestused on kirja pandud hilisemas elus ja ilmusid postuumselt. Raamatu avaldas Randvelt Kirjastus ning see kuulub Eesti lähiajaloo kirjanduse olulisemate tunnistuslike tekstide hulka. „Omade juures vangis“ ei esita mitte ainult isiklikku lugu, vaid on ka oluline ajaloodokument, mis täiendab arusaama nõukogudeaegsest vangilaagrite süsteemist ja selle mõjust inimeste identiteedile ning mälule.