Sandro ja Simonetta

„Sandro ja Simonetta“ on poeetiline romaan, mis viib lugeja Firenze renessansi südamesse. Loo keskmes on maalikunstnik, kes elab oma elu lõpul mälestustes ja pihtimuses, meenutades armastust, mis on määranud tema kunsti ja saatuse. Ta on näinud elu kõiki kihte – olnud kord Itaalia esikunstnik ja Medicite palee soosik, siis jälle vang, rentslis magaja ja unustatud nimi. Tema pilgu läbi avaneb ajastu, kus ilu ja julmus käisid käsikäes ning kunst oli ainus viis maailma ja iseendaga rahu sõlmida. See on monoloog mehest, kes on lõpuks jõudnud leppimiseni ja kirjutab, et anda oma hingele selgus.

Romaan ei ole Sandro Botticelli elulugu kitsas ajaloolises mõttes, vaid lugu tema armastusest Simonetta Vespucci vastu – naisest, kes sai tema loomingu hingeks ja ideaali kehastuseks. Simonetta on siin nii inimene kui sümbol, kaunis viiv, mis jääb elama läbi maali. Kunstniku jaoks muutub ta igaviku osaks, ajatu inspiratsioonina, mille kaudu väljendada pühadust ja igatsust. Lugu liigub unenäoliselt mineviku ja oleviku vahel, tuues esile, kuidas mälestus võib olla sama elus kui inimene ise, ja kuidas loovus sünnib kaduvuse tunnistamisest.

Richard Burns on inglise kirjanik, kelle looming ühendab ajaloolise mõtlikkuse ja poeetilise väljendusviisi. Tema käsitlus Botticellist on meditatiivne ja sisekaemuslik, keskendudes mitte faktidele, vaid tundele, mis jääb inimese ja tema kunsti vahele. „Sandro ja Simonetta“ on lugu loojast, kelle jaoks ilu ja valu on lahutamatud, ning armastusest, mis muutub igavikuks mitte sõnades, vaid pildis, mis kestab üle aja ja surma.