Maria hüpnotiseerimine

Richard Bachi romaan „Maria hüpnotiseerimine” kujutab armastust kui tunnet, mis ei piirdu vaid hetkede, tunnete ega mälestustega, vaid on olemasolev ja kestlik ka siis, kui mõistus kahtleb. Lugu keskendub autori enda ja tema naise Maria suhtele, mille sügavama olemuse mõistmiseks asub Bach uurima alateadvuse tasandeid. Hüpnoosiseansid, mida nad koos läbi viivad, muutuvad teekonnaks minevikku, suhetesse ja kogemustesse, mida argiteadvus ei taju, kuid mis mõjutavad mõlema elu ja armastuse dünaamikat. See on katse leida vastuseid küsimusele, miks me armume, miks me kahtleme ja kas hingesugulus on midagi enamat kui illusioon.

Romaani aluseks on tõsielulised sündmused ning selle jutustamislaad on isiklik, samas mõtisklev ja rahulik. Autor ei esita valmislahendusi, vaid kutsub lugejat kaasa arutlema — milline on inimese sisemaailma roll suhetes, milline mõju on teadvustamata hirmudel ja milline osa kuulub mälestustel, mis on ehk ammu peidetud sügavale alateadvusse. Lugu liigub paralleelselt reaalsuse ja sisemaailma piiril, avades mõistmist selle kohta, kuidas armastus võib jääda püsima isegi siis, kui igapäevaelu pinnalt paistab kõik hajuvat. Teos pakub huvi neile, kes tunnevad huvi vaimsete praktikate, isikliku arengu ja inimsuhete süvatasandite vastu.

Richard Bach on tuntud oma eksistentsiaalsete ja vaimselt laetud teoste poolest. Tema loomingus põimuvad autobiograafilised elemendid ja filosoofiline lähenemine elu suurtele küsimustele. Ta on varasemates teostes, näiteks „Illusioonid” ja „Jonathan Livingston Merikajakas”, käsitlenud inimese vabadust, uskumusi ja vaimset arengut. „Maria hüpnotiseerimine” jätkab samas vaimus, ent veelgi isiklikumal tasandil, olles ühtaegu intiimne lugu armastusest ja sisemisest ärkamisest ning ka üldinimlik uurimus inimese olemusest ja hinge sügavusest.