Viimane suvi. Jutustus kirjades

Viimane suvi. Jutustus kirjades on epistolaarne krimilugu, mis liigub kuberneripere suvitusmajast linna ja tagasi, jälgides läheneva vapustuse eelhoiakuid. Teos seab keskmesse perekonna siseringi ja neid ümbritseva teenindava ringi kirjad: abikaasa mured, laste argised tähelepanekud, sugulaste manitsused, sekretäri nappide lausete taha peituv kavatsus. Raamat näitab, kuidas poliitiline pinge imbub koju vaiksete märkidena – korraks katkestatud jalutuskäik, ootamatu külaline, kirjas mainitud kuulujutt – ning muudab iga otsuse moraalseks proovikiviks. Kirjad ei selgita olukorda üle, vaid lasevad lugejal ühendada häälte vahelised tühimikud. Nii kasvab aegamisi arusaamine, et perekonna kaitsmise moodused, halastuse piirid ja käsud, mille täitmist amet nõuab, ei mahu hästi ühte majapidamisse, kus elu käib veel harjumuspärast rada.

Kogumikuna mõjuv jutustus kasutab kirjaformaati eesmärgipäraselt: iga hääl seab sisse oma rütmi ja sõnavara, mis viib lugeja eri tasanditele. Teise plaanina joonistub välja pinge võimu ja vastupanu vahel. Kubernerile laekuvad ähvardused ning tudengirahutuste järellainetus on pidev foon, ent pinge kasvab eeskätt koduste mikromuudatuste kaudu: kes vaikib, kes räägib liigselt, kes alustab kirja pooliku tervitusega ja jätab midagi ütlemata. Lugu liigub edasi ilma detektiiviliku seletuseta; kirjade järjestus ja dateeringud moodustavad uurimisjoone, mille peal väiksed sõnastused omandavad kaalu. Teos näitab, kuidas moraalne valik ei tule ilmutusena, vaid tekib harjumuste, hirmude ja lähisidemete koostoimes. Nõnda avaneb kriminaalne sündmuste jada mitte sensatsioonina, vaid ettevalmistatud tagajärjena, mille juured on inimestevahelistes suhetes ja enesepettustes.

Ricarda Octavia Huch oli saksa prosaist ja esseist, keda huvitas ajalooline aine ning kes kasutas vormi teadlikult, et tuua nähtavale eetiline pingeväli kajade, vastukõnede ja vihjete kaudu. Tema kirjutamisviis ühendab lakoonilise lausestuse ja tähelepanu sellele, kuidas ühiskondlik olukord siseneb kodusesse registrisse. Viimane suvi esindab seda lähenemist selgelt: autor ei lase sündmustel end seletada, vaid laseb tegelastel kirjutada, nii et nende toon, pausid ja ümberütlemised kujundavad tähenduse. Nii tekib jutustus, mis ei toetu suurele ideele ega deklaratiivsele hinnangule, vaid püsib kirjade argises vormis ning näitab, kuidas otsused ja tagajärjed sünnivad just seal, kus inimesed arvavad end olevat kaitstud avaliku elu tormide eest.