Luca Pacioli viimased eluaastad

Rezo Tšeišvili novell „Luca Pacioli viimased eluaastad” on poeetiline ja kontsentreeritud lugu renessansiaja matemaatiku, frantsiskaani munga ja Leonardo da Vinci sõbra Luca Pacioli eluõhtust. Loo keskmes on mõtisklev, eakas Pacioli, kes elab tagasihoidlikult kloostris, olles justkui taandunud varjudesse, kuid kelle sisemaailmas käivad endiselt intensiivsed arutelud ja mälestuste kaudu lahti rulluvad mineviku suurused ja kirg teadmiste vastu. Teos ei paku kronoloogilist elulugu, vaid peegeldab pigem sisemonoloogi laadis vananeva mõtleja tagasivaadet oma elule, valikutele ja saavutustele, põimides teaduse, usu ja kunsti olemust ühtseks tervikuks.

Tšeišvili keskendub hetkele, mil suurused on juba selja taga, aga nende järellainetus elab inimese sees edasi. Pacioli mäletab oma koostööd da Vinciga, mõtiskleb kuldlõike ja proportsioonide üle, meenutab oma õpetusi ja püüab leida rahu maailma vastuoludes. Tema elu ei olnud ainult numbrid ja süsteemid, vaid ka püüe mõista harmooniat, mida inimene suudab läbi teadmiste looduses märgata. Tekst on vaikne ja meditatiivne, toonilt rahulik, kuid sisult sügav – nagu üksik kiri, mis on adresseeritud tulevikule. Lugejale avaneb võimalus viibida koos Pacioliga mõttelisel tagasiteel, kus iga episood on korraga isiklik ja filosoofiline.

Rezo Tšeišvili (1933–2015) oli gruusia kirjanik, stsenarist ja dramaturg, kelle loomingus põimuvad ajalooline kujundlikkus ja vaimne sügavus. Tema jutustused ja novellid keskenduvad sageli mälule, inimese sisemaailmale ja aja möödumise kogemusele. „Luca Pacioli viimased eluaastad” esindab Tšeišvili proosa paremat osa – vaikset, lakoonilist, kuid tugevalt kontsentreeritud kirjandust, mis ei püüa õpetada ega vaimustada, vaid pakub võimalust viibida korraks koos kellegagi, kes on midagi tõeliselt läbi elanud ja lõpuks vaikinud. See on novell, mis räägib vaikselt, ent jääb kauaks meelde.