Vaikinud kõnemees

Rex Stouti kriminaalromaan „Vaikinud kõnemees“ toob taas esile eraetsiv Nero Wolfe’i ja tema assistendi Archie Goodwini, kelle ülesandeks on lahendada juhtum, mis algab poliitilise kõne ootamatu katkemisega. Pealtnäha rutiinne esinemine lõpeb tragöödiaga, kui üks osalejatest leitakse mõrvatuna. Juhtum viib uurijad maailmasse, kus poliitika, isiklikud huvid ja varjatud motiivid põimuvad tihedalt ning tõde on varjatud mitmekordsete kihtide alla.

Wolfe’i tavapärane uurimisstiil, mis põhineb loogikal, vestlustel ja üksikasjade täpsel jälgimisel, on vastandiks Archie aktiivsele ja vahetule tegutsemisele. Lugu areneb peamiselt dialoogide ja vaatluste kaudu, rõhudes vaimukusele ja täpsusele, mis iseloomustab sarja. Tegelaste omavahelised suhted ja uurimise käigus ilmnevad üksikasjad loovad tiheda pildi sündmustest, mis esmapilgul tunduvad hajusad, kuid seostuvad järk-järgult ühtseks lahenduseks. Romaan järgib klassikalise detektiivikirjanduse ülesehitust, kus uurimistöö edenemine tugineb vaimsele pingele ja järk-järgulisele info kogumisele.