Vaikinud kõnemees

Nero Wolfe istus pooleldi suletud silmil oma kabinetis, tohutu suures tugitoolis kirjutusmasina taga.
"Huvitav tõsiasi..." pomises ta "Vastuvõtul viibinud Töösturite Rahvusliku Assotsiatsiooni liikmed seindavad kapitali, mille suurus on kolmkümmend miljardit dollarit."
Pistsin tšekiraamatu seifi, keerasin seifiukse lukku, haigutasin ja loivasin tagasi oma laua juurde.
"Jah, sir," nõustusin mina. "Aga vähemalt sama huvitav on tõdeda, et eelajalooliste kalmete rajajad jätsid oma tegevusest rohkem jälgi Ohiosse kui mõnda teise osariiki. Minu poisipõlves..."
"Suu kinni!" kraaksatas Wolfe
Ma jäin solvunult vait. Esiteks oli südaöö kätte jõudmas ja mind vaevas uni, aga teiseks võis šefi märkus puudutada ka meie eelmist jututeemat, mida ei saanud väita minu tiraadi kohta. Me olime arutanud oma rahanduslikku olukorda, otsinud maksude tasumise võimalusi ja otsustanud muid rahandusprobleeme, mille hulgas kaugeltki mitte viimasel kohal oli mulle palga maksmise küsimus. ...