Šampanja ühele

„Šampanja ühele” on Nero Wolfe’i sarja kriminaalromaan, milles jutustajaks on Wolfe’i abiline Archie Goodwin. Lugu käivitub õhtusöögil, kus Archie satub tunnistajaks surmale, mida peetakse enesetapuks. Kahtlus tekib hetkest, mil detailid ei klapi: klaaside liikumine, ajastus ja inimeste paiknemine saalis. Archie kirjeldab samme, mille abil ta rekonstrueerib sündmuse käigu, ja viib kahtluse Wolfe’i kabinetti. Wolfe seob lahti taustsuhteid, paneb protokolli iga liigutuse ning sunnib külalisi ja korraldajaid andma selgeid ütlusi. Nii kasvab õhtu seosest mitmeks jooneks: kelle klaas oli kelle käes, millal vahetus muusika, kes vahetas lauda. Tööjaotus püsib tuttav: Archie kogub väljal andmeid, Wolfe teeb järelduse laua taga. Fookus püsib ühel kesk-küsimusel — kas tegu oli vabatahtliku sammuga või kellegi planeeritud teoga — ja see küsimus viib mustrini, kus motiiv, võimalus ja vahend kohtuvad.

Eesti väljaanne on ilukirjanduslik taskuraamat, mille kirjeldustes rõhutatakse uurimist tantsuõhtul ning fakti, et Archie uurib koos Wolfe’iga oma tantsupartneri surma. Müügikirjeldused kordavad sama sisujoont ega paisuta seda kõrvaldetailidega: tegemist on sarja järjekordse looga, kus iga tunnistus loetakse üle ja iga väide kontrollitakse sündmuse ajalise skeemi vastu. Nii hoiab teos lugeja tähelepanu lihtsas rütmis: sündmus, ütlus, kontroll, järeldus. Raamatukaupluste lehed toovad esile, et romaan töötab eraldiseisva looks, kuid on selgelt seotud Wolfe’i ja Goodwini väljakujunenud tööviisiga; lugeja ei pea teadma eelnevate osade üksikasju, et jälgida antud juhtumi käiku. Eesmärk ei ole pööre pöörete pärast, vaid tõendite paigutus, mis sunnib üht versiooni kõrvale jätma ja teise omaks võtma.

Rex Stout on Ameerika krimikirjanik, kes lõi duost peategelased Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini. Wolfe tegutseb uurijana, kes eelistab mõtlemist ja vestlust; Archie on vaatleja ja tegutseja, kes toob kohalt detaili, mille peale Wolfe saab ehitada järelduse. Stouti romaanid hoiavad ranget jutustuse korda: selge ajajoon, täpsed ütlused, korduvad kontrollid. Keel on otsekohene ja dialoog juhib liikumist stseenist stseeni. Sama võte toimib ka siin: jutustaja seab ette pildi saalist ja klaasist, uurija koondab väited, ning lugeja näeb, kuidas väike ebatäpsus saab võtmekohaks, mis lahutab juhuse kavatsusest ja teeb nähtavaks põhjuse.