Rootsi kardinad kolmele

„Rootsi kardinad kolmele” on kogumik kolmest Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini looksest, kus sündmused tulevad Wolfe’i majja sama järjekindlalt kui kliendid tema kabinetti. Ühes loos tuleb tal ohjata armunud paari ja kutsuda piiride seadmiseks appi politsei; teises muutub Wolfe’i enda kabinett roimakohaks ning järelvalve õiguse eest tuleb võidelda sõna ja loogikaga; kolmandas käib põhitöö Archie käes, sest mõrvar võib astuda elutuppa, kuid tabamiseks ei piisa tugitoolis mõtlemisest. Teos keskendub ligipääsule ja infovoogudele: kes pääseb ruumi, kellel on õigus küsida, millal muutub saladus kaubaks. Rütm sünnib dialoogist ja täpsetest vahekokkuvõtetest; pealtnäha juhuslik detail seotakse hiljem oluliseks ahelaks. Nõnda püsib fookus meetodil, millega Wolfe eristab oletuse tõendist, ning tempol, millega Archie viib jutu linnast kabinetti ja tagasi.

Kogumiku ülesehitus on selge: kolm iseseisvat juhtumit annavad ühe tööviisi kolm tahku. Lood mängivad ruumi ja režiimiga—koridorid, kabinet, trepid, uksekell—ning näitavad, kuidas jutustust hoiab koos juurdepääsu kaart. Keeletoon jääb kargeks, dialoog kannab infot ning nalja mõõt tuleb pigem rõhu nihkest kui vaimukusest iseeneses. Eesti väljaande on tõlkinud Taivo Varjo, teksti toimetanud Katre Talviste ja kujundanud Peeter Paasmäe; kirjastaja on Elmatar sarjas „Öölane”. Tõlge hoiab Archiele omast kõnelaadi ja Wolfe’i pedantset täpsust, nii et rollijaotus – mõtleja ja liikuja – püsib lugeja ees arusaadavana. Kogumik sobib lugemiseks nii järjest kui eraldi, sest iga jutt sulgeb oma küsimuse, ent jätab püsima sarja sisemise korra: orhideed, köök, kellajad, protokoll ja rahulik, ent paindumatu järeldus.

Rex Stout on Ameerika krimikirjanduse klassik, kelle lood Nero Wolfe’ist ja Archie Goodwinist rajasid vormi, kus kabinetiintellekt ja tänavaenergia töötavad paaris. Stout seob mõistatuse arutluskäiguga: faktide tõstmine lauale, väärjärelduste kõrvaldamine, uue hüpoteesi katsetamine. Wolfe’i kinnine maailm – orhideed, reegel, rutiin – ei tähenda liikumatusi, vaid ranget töökorraldust, mis laseb üksikul sõnal, kellaajal või liikumisrajal otsuse kallutada. Algupärane kogumik „Curtains for Three” kinnitab seda joont: lühivormis on iga stseen mõõdetud ning pööre sünnib vaikse nihkega. Stouti tugevus on usaldus lugeja vastu – jutustaja ei müra, vaid paigutab, et lugeja saaks koos uurijatega otsa vaadata sellele, mis jäi esimesel korral märkamata.