Perekondlik asi

Kui keegi vana pruunist liivakivist maja esiukse kellanupule vajutab, siis heliseb kell neljas kohas - köögis, kabinetis, all Fritzu toas ja üleval minu toas. Kes meist helinale vastab, see sõltub asjaoludest. Kui kella ühest öösel puudub kümme minutit ja mina olen majast väljas, siis ei vasta keegi - kui kell just visalt edasi ei helise. Kui ta on teinud seda, ütleme, veerand tundi, siis veeretab Fritz end voodist välja, tuleb üles, avab ukse niipalju, kui turvakett lubab - kahe tolli laiuselt -, ja ütleb, et enne hommikut pole kellelgi siia asja. Kui ma olen kodus, siis veeretan mina ennast voodist välja ja teen akna lahti, et alla vaadata ning kindlaks teha, kes seal on, ja asi ära lahendada.