Nero Wolfe. Liiga palju kliente

Romaan „Liiga palju kliente” avab juhtumi, mis käivitub lihtsa palvega: mees soovib, et Archie Goodwin kontrolliks, kas teda jälgitakse teel ühte New Yorgi äärelinnakorterisse. Peagi leitakse sama mehe surnukeha kaevetööl, ning korteri ukse taga ootab mitte üks võtmeomanik, vaid rida külastajaid, kellel kõigil on oma lugu. Salapärane „armupesa” muutub sündmuspaigaks, mida Wolfe ja Archie püüavad korraga uurida ja politsei eest varjata, kuni selgub, et klientide arv kasvab kiiremini kui vastused. Loo telg ei ole sensatsioon, vaid juurdepääs: kellel oli võti, mis oli motiiv, millise hinna eest hoitakse saladust. Teos laseb sündmustel hargneda vestlustes ja täpselt timmitud ülekuulamistes; vihjed ilmuvad detailidena, mis istuvad Wolfe’i kabineti rutiini nagu malendid lauale.

Raamat on Nero Wolfe’i sarjale omane: uurimist juhib loogika, töö jaguneb rangelt – Wolfe mõtleb, Goodwin liigub – ning jutustuse rütm sünnib dialoogidest, kus iga lause kannab funktsiooni. „Liiga palju kliente” uurib eraelu ja avalikkuse piiri: kuidas üks luksuslik peidupaik toodab järjest uusi osalisi ja kuidas tõde muutub kaubaks, mida ühed tahavad osta ja teised maha mängida. Mustrid joonistuvad võtmeridade, helistamiste, ajavahemike ja väikeste valetuste kokkulangemistes. Kui ilmub teinegi surnukeha, nihkub fookus sellest, kes tappis, küsimusele, kes peab oma rolli ümber sõnastama, et üldse ellu jääda. Eesti väljaanne vahendab teksti suupäraselt; tõlge (Peeter Villmann) hoiab Archiega vahelduvat jutustajahäält ja Wolfe’i täpset, mõnikord pedantset keelekasutust, mis teeb mõttekäigud jälgitavaks.

Rex Stout on Ameerika krimikirjanduse klassik, kelle lood Nero Wolfe’ist ja Archie Goodwinist asetuvad dialoogi nii „kuldse ajastu” mõistatusromaani kui ka Ameerika linnajutuga. Stouti proosa hoiab fookust tööjaotusel ja kõnel: kabinetis kõlab analüüs, linnas kogub Archie fakte, ning vahepeal pingestab lugu klientidevaheline taktika. Autor ei ehita keerukat veristamist, vaid paigutab lugeja kuulama, kuidas väited põrkuvad ja kuidas üks vale sunnib ümberehitama terve jutu. Nii kujuneb „Liiga palju kliente” sarja sees looks, kus mõrva kõrval uuritakse saladuse majandust: kes omab ligipääsu, kes kontrollib infot ja miks tõde osutub lõpuks kõige kallimaks hüveks.