Nad matsid Caesari

Rex Stouti romaan „Nad matsid Caesari“ kuulub tema kuulsa Nero Wolfe’i lugude hulka. Seekord satub detektiiv koos oma assistendi Archie Goodwiniga olukorda, kus linnakorteri mugavused jäävad kaugele seljataha ja nad seisavad silmitsi ootamatu maamaailmaga. Ühel septembripäeval, mis algab näiliselt tavaliselt, leiavad nad end sündmuste keskmest, kus surm ja intriigid seonduvad ootamatul viisil kohalike elanike ja ühe erilise pulliga nimega Caesar. Wolfe’i tavapärane skepsis ja Archie teravmeelne jutustajahääl annavad loole erilise värvi.

Juhtumi käivitab traagiline sündmus, kui Caesar, keda plaanitakse kasutada suurejoonelises reklaamitrikis, seostatakse inimese surmaga. Kuigi kõik viitavad loomale kui süüd­lasele, ei rahuldu Wolfe lihtsa seletusega. Uurimise käigus selguvad keerulised suhted kohalike mõjukate tegelaste vahel, vastasseisud huvide ja varade pärast ning emotsionaalsed pinged, mis viivad lõpuks ootamatu lahenduseni. Romaan toob esile autori oskuse siduda klassikaline kriminaalmõistatus huumori ja karakterite vahelise pingega.

Rex Stout (1886–1975) oli Ameerika kirjanik, kelle suurimaks saavutuseks peetakse Nero Wolfe’i lugude sarja. Tema looming ühendab klassikalise kriminulli struktuuri ja elava dialoogi, milles on omaette roll kaassõduril Archie Goodwinil. Stout kirjutas Wolfe’i lugusid ligi neli aastakümmet, muutes selle üheks Ameerika krimikirjanduse tuntuimaks sarjaks. „Nad matsid Caesari“ on sarja üks tähelepanuväärsemaid osi, kuna see viib lugeja harjumuspärasest linnamiljööst teistsugusesse keskkonda, näidates peategelasi uues valguses ja kinnistades Stouti oskust luua pinget ja meelelahutust korraga.