Mõrv pole naljaasi

Kogumik koondab neli Nero Wolfe’i lühiromaani, milles juhtumid jõuavad detektiivini justkui möödaminnes: kord läbi kliendi, kord läbi juhuse, kord läbi töörütmi katkestuse. Teos hoiab tegevuse New Yorgi pruunikivimaja ja linna vahet; uurimistöö teljeks on Wolfe’i laua taga toimuv kuulamine, ajajoone kokkupanek ja napp test, mis kas kinnitab hüpoteesi või lükkab selle tagasi. Archie Goodwin jutustab ja käib, toob ruumi värsked faktid, nendib kõrvalpilte ja sunnib kahtlusaluseid end täpsustama. Neli lugu on ajaliselt ja situatiivselt eriilmelised—jõuluaja seltskondlik kogunemine, kevadine rahvakäik, suve hakul toimuv pidu ja õhtusöögiga seotud kokkupõrge—, ent igaühes neist nihutab väike tähelepanek terve skeemi paigast. Kordus on taotluslik: kui tunnistused korduvad liiga hästi, tuleb otsida motiivi, mitte kinnitust; kui detailid ei klapi, tuleb vaadata rutiini, mitte erandit. Nii sünnib uurimine, mis ei otsi sensatsiooni, vaid töötab vaikselt läbi alibi-teed, kellaaegade ristumise ja rollide vahetuse.

Raamat toetub selgele tööjaotusele. Wolfe kaardistab mustrid, Goodwin kontrollib need väljal, ning kõrvaltegelased—kogenud politseinik, järjekindel ajakirjanik, segadusse sattunud pealtnägija—täidavad infolüngad. Lood kasutavad sama tehnilist selgroogu: kõigepealt ruum ja rütm (kes kus ja millal), siis käiguvahetus (mis muutub), lõpuks proov, mis pöörab näiliselt tugeva seletuse nõrgaks. Üks lugu kombib mürgiteemat, teine ajagraafikute varjus liikuvaid kokkuleppeid, kolmas näitab, kuidas pidulikkus on sobiv taust maskeerimiseks. Koomika tuleb lakoonilistest vahetustest Goodwini ja tööandja vahel ning olukordadest, kus viisakus surub informatsiooni kinni. Kogumik jääb järjekindlaks: Wolfe ei torma uksest välja, vaid laseb teistel liikuda; otsus sünnib hetkel, mil üks lause, kell või taldrik paigutub mustrisse. Lugeja saab neli iseseisvat krimilugu, mis moodustavad koos töötoa ülevaate: sama meetod, neli eri toorandmestikku ja neli eri lahendust.

Rex Stout oli Ameerika krimikirjanik, Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini paariku loojana üks XX sajandi menukamaid uurimusliku krimivormi viljelejaid. Tema töö eristub dialoogi rütmi, tegelaste selge rollijaotuse ja uurimise «lauaäärse» loogika poolest: peaaegu kõik oluline toimub jutu, ajajoone ja väikese kontrollkatse kaudu. Stout kirjutas nii romaane kui lühiromaane ning kujundas sarja, kus tegelaste püsiv karakter raamib iga juhtumi eripära. Tema looming näitab, kuidas napilt esitatud info ja järjekindel küsimine viivad järelduseni ilma suure žestita, ning miks on usaldusväärne rutiin krimiloos sama tähtis kui ootamatu pööre.