Minu mõrv

Romaan “Minu mõrv” asetab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini näiliselt kuivale tööle: kirjanike ja kirjastajate ühiskomitee palub uurida ridamisi plagiaadisüüdistusi, mille muster on hirmuäratavalt sarnane. Väidetava kopeerimise skeem nihkub kiiresti väljapressimise suunaks: vähem tuntud autor esitab kaebuse, tõendite rida on napp, kuid rahaline surve on toimiv. Wolfe seab lauale rutiini, millega sellised juhtumid lagunevad: tekstide järjestamine, võrdlus eri mustandite ja kättesaadavate käsikirjade vahel, ajajoone täpsustamine, ligipääsu kontrollimine. Kui survepunktid avalikuks saavad, tekivad ka surnukehad, ning algne kabinetiuuring muutub uurimiseks, kus igal avaldusel on hind. Lugu liigub tööjärje järgi, mis on Wolfe’i majas tuttav: klient toob probleemi, Archie kogub väliväljad, Wolfe sõelub lausungeid ja esitab sobival hetkel lühikese rekonstruktsiooni, mis paneb valejutu kokku varasemate märkidega.

Raamat kasutab kriminaalmõistatust kui tekstitööd: käsikirjad, õiguslikud pöördumised, koostööprotokollid ja ajakirjalikud lõigud toimivad tõendina, mitte dekoratsioonina. Iga episood testib hüpoteesi kahe lihtsa küsimusega: kes sai teksti näha ja millal; mis huvi on tal praegu rääkida nii, mitte teisiti. Arutelu liigub Toompea-sarnase väärikuse asemel pigem raamatukogu lugemissaali tempo järgi: vaiksed liigutused, mis muudavad kaardipaki jaotust. Wolfe ei lahenda mõistatusi “intuitsiooniga”, vaid korrastab materjali nii, et valetamise hind oleks kõrgem kui tõe ütlemine. Lõplik seletus ei sõltu ühest üllatusest, vaid väikeste ebakõlade kuhjumisest: lõigud, mis on liiga puhtad; kirjavahetus, mis on liiga korrektne; kohtumine, mille aeg ei klapi ühegi teise allikaga. Nii saab romaanist uurimus sellest, kuidas tekst ise annab ära oma vale.

Rex Stout oli Ameerika prosaist, keda tuntakse Nero Wolfe’i sarja poolest. Ta sidus korduvalt juurdluse keele ja tekstiga: valet püütakse mitte püssirohu, vaid lausestuse kaudu. Stouti töövõte paneb tegevuse kandma dialoogile ja rutiinile — Archie liigub, küsib ja vaatleb; Wolfe loeb, võrdleb ja järeldab. Selline jaotus hoiab kriminaalloo fookuses kontrollitava: kus on dokument, kus on sõna, kus on tegu. “Minu mõrv” näitab seda meetodit eriti selgelt, sest põhiküsimus ei ole “kes tulistas”, vaid “kuidas lugu ehitati”. Autor kasutab sama hoiakut sarja teistes köidetes: tõendid joondatakse, kõrvalettur lükatakse ruudul, ning lahendus sünnib hetkega, millele eelneb pikk, nähtavalt üles märgitud töö.