Kolm kadunukest

Romaanikogumik „Kolm kadunukest” toob Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini ette kolm eri kriminaaljuhtumit, kus lähtepunktiks on range faktide kontroll: kes oli ruumis, millal klaas vahetus, kuidas ajajoon kokku klapib. Üks lugu avaneb pealtnäha lihtsa koduse mõrvana, kus ohver langeb lasust südamesse ning uurimine hakkab liikuma ajamärgist ajamärgini; teises juhib rada mürgikahtlus, mis paneb proovile serveerimise korra ja tunnistajate mälu; kolmandas tuleb tegeleda motiiviga, mille taga on raha ja maine. Kogu liidab Wolfe’i meetod: ta kogub laua taga killud ühele skeemile, eraldab oletuse faktist ja sunnib külalisi oma väidete eest vastutama. Archie liigub väljal, küsib, provotseerib ja tasakaalustab vaikivat peremeest, kuni otsad seotakse Wolfe’i töötuppa koondatud stseenis, kus vale murdub detaili surve all.

Kogumiku pinge sünnib töökorraldusest, mitte juhuslikust õnnest: helistamised, märkmikud, sisenemiste ja väljumiste täpne arvestus, kavala alibikonstruktsiooni katsetamine. Politseiinspektor Cramer kannab süsteemi vastukaalu: ta surub uurimist, kahtleb Wolfe’i motiivides ja peab taluma hetki, mil eradetektiivi taktika paistab ülbena, ent osutub tõhusaks. Tekst hoiab žestid selged ja dialoogi tiheda; iga lõik lükkab ringi kitsamaks, kuni vale välistused jätavad järele vaid ühe käigu. Nõnda kujuneb raamatuks, mis näitab kriminaaljutustuse töövõtteid puhtal kujul: plaan, ajajoon, alibi, motiiv ning lõpustseen, kus kõnelemisest saab tõend.

Rex Stout oli Ameerika krimikirjanik, kelle loomingu kese on Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini sari. Ta töötas välja paari, kus mõtlemise aeg ja liikumise aeg on eraldi, ning hoidis igas loos fookuse uurimise tehnoloogial: täpne küsimus, kinnitus, ümberlüke. Stout kasutas selget lauseehitust ja andis ruumi dialoogile, mis kannab nii iseloomu kui teavet. Tema raamatud on püsima jäänud seetõttu, et nad usaldavad tõendusmaterjali: detail ei ole kaunistus, vaid mehhanism, mis käivitab järelduse ja seob juhtumi tervikuks.