Kääbus ja pärdik

Kogumik toob ühe kaane vahele kaks Nero Wolfe’i juhtumit, kus uurija harjumused pannakse proovile ja tööviis saab ootamatu nihke. Esimeses loos nõuab olukord, et Wolfe katkestab oma koduse rutiini, astub üle kodukünnise ja jälgib sündmusi väljaspool tuttavat kabinetti. Teises loos tuleb tal eristada kriminaalset skeemi ideoloogilisest mürahargist, mis varjab tegelikke motiive. Romaanimaiguline ülesehitus hoiab keskmes loogilise tuletuse: fakt kogutakse, vastuolu märgatakse, hüpotees sõnastatakse ja kontrollitakse, kuni muster sulgub ja vale kukub kokku. Lugeja näeb, kuidas teisiti mõtlemine asendab jõu või juhuse ning kuidas mõrvajuhtum laheneb järjekindla küsimise, täpse ajajoone ja õigel hetkel öeldud lausega.

Raamat kasutab kaheosalise vormi eeliseid: motiivid ja rollid kajavad ühest loost teise, ent iga juhtum sulgub iseseisva tervikuna. Esimene tekst näitab, kuidas kontrolli kaotuse hirm tekitab riskantseid otsuseid ning kuidas pealtnäha tühine detail osutub võtmetähendusega. Teine tekst avab, kuidas poliitiline taust või loosunglik jutt võib juhtida mõtted valele rajale, kui fakt ei kinnita oletust. Kogu käsitlus püsib dialoogi kandval jõul: Archie Goodwini vahetu jutustamismaneer annab sündmustele tempo, Wolfe’i napp ja täpne kõne hoiab fookuse, kõrvaltegelaste suhtlus loob pildi huvidest ja sõltuvustest. Nõnda kasvab krimipusleks vormistatud arutlus, mille tuum on argument, mitte efekt: iga väide peab taluma vastuväidet, iga alibi peab mahtuma ajajoonele, iga liigutus peab sobima motiiviga.

Rex Stout kujundas Wolfe’i ja Goodwini duona, kus deduktiivne rahu ja jutustav energia täiendavad teineteist. Autor ehitas pika seeria, mis toetub kindlale vormilubadusele: loogika juhib, karakter toob hääle ja maailm jääb äratuntavaks. Stouti proosa eelistab selget dialoogi, täpset rütmi ja majanduslikku kirjeldust; kohal on korduv motiiv, et arutlus on tööriist, mitte kaunistus. Nii püsib ka selles kogumikus fookus uurimise liikumisel: küsimus, vastus, kontroll, järeldus.