Gambiit

Romaan seab sündmuspaigaks New Yorgi “Gambiidi Klubi”, kus malesimultaani ajal langeb ohvriks Paul Jerin. Kuriteo viis on lihtne ja täpne: kuum jook, millele on lisatud mürk; asjaolud näivad koonduvat klubipresidendi Matthew Blounti ümber. Blounti tütre Sarah “Sally” palvel võtavad Nero Wolfe ja Archie Goodwin asja ette ning uurimine liigub mööda malepartii loogikat: avangus kontrollitakse ruumi ja ajajoont (kes liikus, millal serveeriti, kes nägi), keskmängus testitakse motiive (raha, maine, varasemad solvumised) ja lõppmängus proovib Wolfe väheste käikudega tõestada, et “ainuke võimalus” ei võrdu “ainuke süüdlane”. Wolfe’i meetod seob rutiinse küsitlemise, labori ja väikese provokatsiooni; Goodwini lihvitud päevik ja klubi rutiinide kirjeldused annavad alibi- ja võimalusgraafikule selge piiri. Lugu püsib detailidel: kuidas tops liikus, kes milleks tõusis, millal lülitati tähelepanu ümber, ning neist liigutustest joonistub kombinatsioon, mis ei jäta juhuslikke kive lauale.

Kriminaalne “gambiit” ilmub ka suhetes: keegi loobub millegi väiksena näivast (mugavus, maine, tõe osaline varjamine), et võita ajavaru või lükata kahtlust teise suunda. Wolfe hoiab distantsi, kuid kasutab klubikultuuri reegleid nagu malelauda: liikmete hierarhia ja rituaalid annavad ette mustrid, mille järgi valgub info. Uurimine liigub läbi mitme katse ja tühipunkti, kuni üks sõlme tõmbav fakt muudab positsiooni pöördumatult. Pinge ei kasva tagaajamises, vaid võimaluste sulgumises; kui üks ettevaatlik nihutus on tehtud, on kaks järgmist peaaegu ette määratud. Nõnda joonistub lahendus välja ilma suure žestita, ent täpse järjekorraga, mis toob nähtavale, kuidas “kindel süü” sündis valest eeldusest.

Rex Stout oli Ameerika krimikirjanik, Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini looja. Tema proosa toetub vestlusele ja töövõtetele: eksam, katse, tõend. Wolfe’i-lugude jõud seisneb rütmis, kus ruum (korter, kasvuhoone, klubi), tööjaotus (Wolfe mõtleb, Goodwin liigub) ja keeleline täpsus hoiavad jutu selge. Stout väldib efektseid kõrvalsiirdeid: ta laseb motiivil, võimalusel ja ajajoonel kohtuda ning loob lahenduse, mis tuleneb tehtud sammudest, mitte õnnelikust leiust. “Gambiit” on selles reas näide, kuidas range meetod ja väike inimlik viga saavad kokku ning kuidas loogika viib “ainukese tee” juurest tagasi täieliku pildi juurde.