Keegi jääb bussist maha. Helesinine lõngakera

Revaz Inanišvili novellikogumik „Keegi jääb bussist maha. Helesinine lõngakera“ koondab endasse kaks lühiproosatsüklit, mis mõlemad käsitlevad inimeseks olemise vaikseid, ent määravaid hetki. Inanišvili novellidele on omane napp, kuid tundlik keel, milles väikestest sündmustest kasvab välja sisemise pöördega tähenduslik kogemus. Olgu tegu juhusliku bussist mahajäämisega või helesinise lõngakera kerimisega vanas korteris, iga lugu püüab tabada inimest hetkel, mil ta on oma igapäevasest kestast hetkeks välja tõugatud. Kogumiku tegelased on tavaliselt lihtsad inimesed: kooliõpetajad, sõitjad, kodused naised või pensionärid, kelle elus toimub muutus peaaegu märkamatult, kuid pöördumatult.

„Keegi jääb bussist maha“ tsüklis on keskne motiiv liikumine ja selle katkemine – olgu füüsiline, ajaline või emotsionaalne. Inanišvili ei kirjelda suuri sündmusi, vaid neid vaikseid hetki, kui midagi jääb ütlemata või kui inimene tajub esimest korda elus omaenda ajalisust ja üksindust. „Helesinine lõngakera“ osas muutub temaatika kodusemaks, intiimsemaks: mälestused, argised toimingud ja suhetes peituvad vaikused saavad sümboolse kaalu. Mõlemat tsüklit seob tähelepanelik pilk detailidele, sisemine rahu ning leppiv, ent mitte loid suhtumine inimesesse kui olendisse, kes otsib pidevalt oma kohta elus ja teiste keskel.

Revaz Inanišvili (1926–1991) oli gruusia kirjanik, kelle looming keskendub sageli väikesele inimesele ja tema sisemaailmale. Tema proosa on minimalistlik, ent emotsionaalselt laetud, ammutades ainest igapäevasest elust, mida ta kujutab vaikse poeetilisusega. Inanišvili oskus anda vaikusele kaalu ja tühisusele tähendust teeb temast ühe süvapsühholoogilisema lühivormi meistri gruusia kirjanduses. Tema tekstid ei paku kiireid vastuseid, vaid loovad ruumi ka lugeja sisemõtisklustele, jäädes meelde just oma vaoshoitud, ent liigutava tooniga.