Viimane rong Moskvasse

„Viimane rong Moskvasse” on mälestusliku ja ajaloolise ainega perekonnalugu, mis põimib endas isikliku ja kollektiivse mälu. Teos algab 29. juunil 1941, kui Riiast väljus viimane rong enne Saksa vägede saabumist. Selle rongi pardal olid teiste seas Josef Jungman ja tema naine Mascha, kelle teekond viis läbi Venemaa Kasahstani, Iraani ja Palestiina tagasi kodulinna. Lugu laieneb aga kaugemale üksiku pere põgenemisloost, avades 20. sajandi traagiliste sündmuste mõju Baltimaadele, Soomele ja Nõukogude Liidule. Autor seob sõja-aegse traagika ja valusad otsused armastuse ja identiteedi küsimustega.

Raamatu keskmes on kaks erinevat, ent omavahel seotud naissaatuset: ühe juuditari keelatud armastus teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis ning teise juuditari ellujäämislugu sõjaaegses Euroopas. Autor uurib, kuidas usust lahtiütlemine ja traditsioonidest eemaldumine mõjutasid tema ema elu, ning millist mõju avaldas ortodoksse kogukonna hukkamõist, mida Nyberg kirjeldab kui omamoodi „aumõrva”. Teos ei piirdu pelgalt perekonnalooga, vaid tõstab esile universaalsed teemad: kuulumise ja väljatõrjumise, valiku ja saatuse, armastuse ja ohvri. Nii saab raamatust ühtaegu isiklik mälestustöö ja laiem käsitlus Euroopa ajaloost.

René Nyberg (s. 1946) on Soome diplomaat ja kirjanik, kelle ametlik karjäär viis ta suursaadikuna nii Venemaale kui ka Saksamaale. Tema huvi ajalugu ja identiteeti käsitlevate teemade vastu on seotud perekondlike juurte ja isiklike otsingutega, mis saavad selle teose kaudu kirjaliku kuju. „Viimane rong Moskvasse” peegeldab Nybergi oskust ühendada diplomaatiline täpsus ja isiklik süvenemine, tuues esile ühe perekonna loo osana laiemast 20. sajandi Euroopa tragöödiast. See muudab teose oluliseks panuseks nii mälukirjandusse kui ka ajaloo populariseerimisse.