Kriitikakunst

Rein Veidemanni teos „Kriitikakunst. Uurimus kriitika olemusest ja toimest. Eesti kogemus“ keskendub kirjanduskriitika teoreetilistele alustele ja selle praktilisele toimimisele Eesti kultuuriruumis. Raamatus püütakse lahti mõtestada kriitika rolli kirjandusväljal – kas see on pigem loominguline tõlgendus, vahendaja autori ja lugeja vahel või hoopis sotsiaalne institutsioon, mis osaleb laiemas kultuurilises ja ideoloogilises diskursuses. Veidemann ei piirdu üksnes abstraktsete käsitlustega, vaid põimib uurimusse rohkelt näiteid eesti kirjanduskriitika ajaloost, osutades kriitikute mõjule ja teoste retseptsiooni kujunemisele.

Raamat on jagatud mitmeks osaks, milles käsitletakse kriitika määratlemise probleeme, selle ajaloolisi muutusi ning konkreetseid keelelisi ja esteetilisi strateegiaid. Olulise rõhuasetuse saab kriitika kui loova tegevuse analüüs, milles kriitik ei ole mitte üksnes hindaja, vaid teosele tähendust andev kaasautor. Samas ei jäeta tähelepanuta kriitika sotsiaalset mõõdet: selle võimalust suunata kirjandusprotsessi, kujundada maitseid ja toetada või takistada teatud kirjanduslike suundumuste arengut. Eesti kogemuse käsitlemisel vaatleb autor näiteks nõukogudeaegset kultuuripoliitikat ja 1990. aastate kultuurivälja vabanemist, näidates kriitika mitmekesist rolli erinevatel ajastutel.

Rein Veidemann on eesti kirjandusteadlane, esseist ja kriitik, kelle uurimistegevus ulatub alates 1970. aastatest kuni tänapäevani. Ta on tegutsenud aktiivselt nii akadeemilises maailmas kui ka ajakirjanduses ja kultuurielus laiemalt, olles mõjukas häälekandja eesti kirjandusprotsessi suunamisel. Tema teosed ühendavad teoreetilise süvenemise ja isikliku kriitikukogemuse, mistõttu on „Kriitikakunst“ ühtaegu nii käsiraamat kui ka manifest. See on mõeldud neile, kes soovivad mõista, kuidas kriitika töötab ja millist mõju see kultuuris avaldab.