Mare ja mina. Mälestusi 1960-1970

„Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970” on Rein Taagepera mälestusteseeria teine osa, mis jätkab sealt, kus raamat „Määravad hetked” pooleli jäi. Kui varasem teos keskendus autori sünniloole ja noorusaastatele kuni 27. eluaastani, siis siin on fookuses perekonna loomine ja tööellu sisenemine. Taagepera kirjeldab oma ja abikaasa Mare igapäevaelu Põhja-Ameerikas, kus nende ees seisis valik, kas jääda passiivseks pagulasühiskonna liikmeks või püüda aktiivselt kaasa rääkida Eesti tuleviku üle. Teos toob lugejani nii isiklikke kui ka poliitilisi momente, seostades pereelu ja suuremaid ühiskondlikke protsesse.

Autor rõhutab, et 1960. aastad olid eesti pagulaskonnale murrangulised. Pagulaste arusaam kodumaast jagunes kaheks: ühed nägid ainsana õigena mineviku-Eestit ja pidasid lubamatuks okupeeritud Eestit külastada, teised – nende seas Taagepera – uskusid, et ka muutunud oludes on võimalik ja vajalik midagi Eesti heaks teha. Raamatus käsitletakse seetõttu satelliitsusmemorandumi algatust, mida on nimetatud ka „Ungari teeks”. Selle eesmärk oli nihutada Eesti Nõukogude Liidu koosseisus Ungari-laadsesse, rohkem autonoomiat omavasse positsiooni. Algatus jäi aga tulemusetuks, tekitas arusaamatusi ja viis lausa autori väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist. Need episoodid annavad mälestustele poliitilise ja dramaatilise mõõtme.

Rein Taagepera (s. 1933) on eesti politoloog, kirjanik ja emeriitprofessor, kes on töötanud nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis. Ta on tuntud valimissüsteemide ja võrdleva politoloogia uurijana ning tema teadustööd on rahvusvaheliselt tunnustatud. Lisaks akadeemilisele tegevusele on Taagepera olnud aktiivne avaliku elu tegelane Eestis, olles seotud erakondliku poliitikaga ja osaledes ühiskondlikes aruteludes. Tema mälestustesarja eripära seisneb selles, et see põimib teadlase ja poliitikavaatleja perspektiivi isikliku elulooga, andes tunnistust nii individuaalsetest otsingutest kui ka rahvuslikest püüdlustest keerulises 20. sajandi teises pooles.