Kolmikratas

Rein Sanderi jutukogu „Kolmikratas“ koondab mitmeid realistlikus laadis kirjutatud proosapalu, mis peegeldavad 1970. aastate argipäevaelu ning selle erinevaid tahke läbi igapäevaste, sageli tähelepandamatute hetkede. Teoses joonistuvad välja eri põlvkondade maailmatunnetus, inimeste omavahelised suhted ja nende kohanemine sotsiaalsete ootustega. Sanderi jutuvestmisviis on vaoshoitud, kuid tähelepanelik detailide suhtes, andes oma tegelastele vaikse, kuid kindla hääle. Pealkirjaga jutt „Kolmikratas“ kehastab seda üldist hoiakut sümboolselt, viidates lapsepõlvele, tasakaalu otsingule ja elukaare alguspunktidele.

Kogu tegevustik paikneb Eesti sotsialistliku argireaalsuse raamistikus, kus ühelt poolt on kohal riiklik kord ja kollektiivne töökorraldus, ent teisalt jääb indiviidile alati võimalus oma sisemiste mõtete ja isiklike mälestuste juurde. Autor uurib vaikseid pingeid ja valikuid, mida inimesed teevad pere, töö ja isiklike unistuste vahel, pakkudes portreesid inimestest, kelle elu on näiliselt tagasihoidlik, kuid sisemiselt täidetud väikeste, isiklikult tähenduslike sündmustega. Juttudes ei toimu suuri pöördeid, kuid neis peitub tähelepanelik jälg reaalsuse muutumisele ja väärtuste ülekandumisele.

Rein Sander (1935–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendub sageli tavainimese sisemaailma ja ühiskondliku konteksti vahekorra uurimisele. Tema proosa ei rõhuta dramaatikat, vaid inimlike olukordade mitmetähenduslikkust, tuues esile elu argipäevase, kuid püsiva poeetika. „Kolmikratas“ on üks tema varasemaid jutukogusid, mis kinnitab tema kui tähelepaneliku ja empaatilise kirjutaja positsiooni eesti proosamaastikul, pakkudes vaikseid, ent mõtestatud vaateid oma ajastu inimese elule.