Uksed lahti, uksed kinni

Rein Saluri jutukogu „Uksed lahti, uksed kinni“ sisaldab pealtnäha lihtsaid, ent sisemiselt pingestatud lühijutte, milles autor keskendub inimsuhete peensustele ja argipäeva varjatud tähendustele. Salurile omaselt on tekstid nappide sõnadega, kuid täpselt häälestatud: iga detail, žest ja vaikus kannab kaalu. Juttudes kujutatakse sageli olukordi, kus tegelased seisavad silmitsi ootamatute muutuste, sisemiste kõhkluste või mõistmatusega, ning nende kaudu kerkivad esile eksistentsiaalsed teemad nagu üksindus, mälu ja identiteet. Uksed, mille avamine ja sulgemine annab pealkirjale tähenduse, sümboliseerivad nii piiride ületamist kui ka eemaldumist, seest- ja väljaspoole jäämist.

Saluri käsitluslaad on vaikne ja vaatlev, distantseeritus ei tähenda aga külmust – vastupidi, tegelased on sageli väga inimlikud oma haavatavuses ja vaikivas igatsuses. Paljud lood toimuvad justkui suletud ruumides, kus sisepinged loovad narratiivse liikumise ilma nähtavate sündmuste rohkuseta. Psühholoogiline realism ühendub minimalismi ja sümbolistlike elementidega, tuues esile iga jutu alateadvusliku tasandi. Sageli jäävad vastused andmata ja sündmuste tähendus lahtiseks, kuid just see avatus kutsub lugejat kaasa mõtlema. Saluri jutustamisviis ei püüa selgitada elu, vaid pigem peatub hetkedel, mil elu ise näib end veidi avavat.

Rein Saluri (1939–2023) oli eesti prosaist, dramaturg ja toimetaja, kelle looming on olulisel kohal Eesti modernistliku kirjanduse arengus. Tema tekstid, olgu jutud, näidendid või romaanid, keskenduvad sageli inimese sisemaailmale ja argielu varjatud kihtidele. Saluri oskus kujutada vaikuse ja tühjuse kaudu pinget, tema minimaalne keelekasutus ja emotsionaalselt täpne rütm on teinud temast mõjuka autori mitmele põlvkonnale. „Uksed lahti, uksed kinni“ esindab hästi tema loomeviisi, kus tähtis on see, mis jääb ütlemata, aga siiski tajutavaks.