Kõnelused 1972-1974. Novellid, näidend

Rein Saluri kogumik „Kõnelused 1972–1974“ ühendab endas valiku novelle ja ühe näidendi, mille kaudu avaneb autori isikupärane ja mõtlik maailmatunnetus. Salurile omaselt on tekstide keskmes vaiksed, kuid kõnekad situatsioonid, mille kaudu kujutatakse inimsuhteid, sisemist võõrandumist ning soovi mõista iseennast ja teisi. Pealkiri viitab dialoogile kui võtmemotiivile – vestlustele, mis on sageli katkendlikud, vihjelised või toimuvad hoopis inimese enda sees. Oluline ei ole mitte see, mida tegelased otse välja ütlevad, vaid see, mis jääb lausumata ja mille lugeja peab ise aimama välja pausidest ja vaikusest.

Novellide sisuline raskuskese asub argielu ja psühholoogilise peegeldamise piiril. Saluril puudub kalduvus dramaatikaks või sündmuste kuhjamiseks – teda huvitab pigem olukorra vaikne laagerdumine, sisemine nihe, mis võib toimuda märkamatult, ent määravalt. Nii ilmnevad tegelastes alateadlikud igatsused, pettumused või leppimised, mis annavad nende tegudele ja valikutele sügavama tausta. Ka kogumikus sisalduv näidend järgib sarnast tonaalsust: see ei ole ehitatud klassikalisele pingekulminatsioonile, vaid keskendub sisemisele pingeväljale ja inimese püüdele mõtestada oma kohta elus.

Rein Saluri (1939–2023) oli eesti kirjanik ja psühholoogilise proosa viljeleja, kelle loomingut iseloomustab napp, ent tihe keelekasutus ning sügav huvi inimese sisemaailma vastu. Ta kuulus autorite hulka, kes 1970. aastatel aitasid kujundada modernse eesti novelli esteetikat, andes sellele suurema psühholoogilise mõõtme ja alltekstide rikkuse. „Kõnelused 1972–1974“ on tüüpiline näide tema küpsest ja vaoshoitud stiilist, kus vaikne tähelepanek asendab valju väite ning elu tähendus avaldub just argiste hetkede läbivalgustamises.