Kala metsas

Rein Saluri novellikogu „Kala metsas“ koondab endasse lood, mis on korraga lihtsad ja mitmekihilised, argised ja sümboolsed. Teose keskmes on inimese sisemaailm ning tema suhted ümbritseva keskkonna, aja ja iseendaga. Salurile omaselt on novellides tajutav vaikne pingestatus, mis ei tulene niivõrd sündmustest kui õhustikust ja varjatud psühholoogilisest liikumisest. Nii tegevus kui ka karakterid on tihti näiliselt tavalised, kuid nende kaudu avaneb alltekst, mis käsitleb üksindust, hirmu, võõrandumist või ka lootust ja ootust, mis ei leia kunagi päriselt selget väljundit.

Kogumiku nimilugu „Kala metsas“ on ühtaegu reaalsuse piiril kõlkuv mõistupilt ja kujundlik üldistus maailmatunnetusest, kus midagi on paigast ära – nagu kala, kes on sattunud talle võõrasse keskkonda. See motiiv iseloomustab hästi kogu teost: tegelased satuvad olukordadesse, kus harjumuspärane kaotab oma tähenduse või muutub küsitavaks. Saluri kasutab nappi, poeetiliselt tihendatud keelt ning tema jutustused on sageli avatud, ilma konkreetse lõpplahenduseta, kutsudes lugejat tõlgendama, märkama varjundeid ning tajuma nende allhoovusi. Autori huvi on inimese sisemises dünaamikas, selles, kuidas välismaailm teda mõjutab ja milliste vaiksete mehhanismide kaudu ta sellele reageerib.

Rein Saluri (1939–2023) oli üks eesti modernse proosa olulisemaid kujundajaid, kelle loomingule on iseloomulik süvenev psühholoogiline käsitlus ja napp, ent kõnekas keelekasutus. Tema novellid ja lühivormid keskenduvad sageli olukordadele, kus midagi on justkui nihkes – kus tegelane peab kohanema, aga ei pruugi kunagi leida sobituvat kohta. „Kala metsas“ esindab Saluri varasemat loomeperioodi, kus ta arendas välja oma isikupärase, vaikse, ent tähendusliku jutustamislaadi, mis mõjutas tugevalt eesti proosa arengut 20. sajandi teisel poolel.