Kaupo

Rein Raua ajalooline romaan „Kaupo” käsitleb 13. sajandi alguse Liivimaa keerulisi sündmusi läbi ühe keskse ja samas vastuolulise tegelase – liivlaste vanema ja hilisema kristliku vasalli Kaupo – elukäigu. Teos ei paku pelgalt ajalooliste faktide kirjeldust, vaid püüab mõista inimest ajaloo pöördehetkedel, mil maailmade kokkupõrge – kristliku Lääne ja põlise, mittekristliku kohaliku kultuuri vahel – määras sajanditeks piirkonna arengusuuna. Kaupo kujutatakse inimesena, kes seisab kahe usu, kahe võimu ja kahe identiteedi vahel, olles nii vahendaja kui reetur, nii ohver kui valija.

Romaan ei keskendu üksnes sündmustikule, vaid süveneb Kaupo sisemaailma, tema kahtlustesse, veendumustesse ja siseheitlustesse. Autor loob kujundi mehest, kes oma rahva traditsioone ja jumalaid tundes valib uue usu, lootes päästa, ent sattudes vastuollu nii vanade kombetalituste järgijate kui ka uue korra esindajatega. Tulemuseks on psühholoogiliselt laetud, mõtlik ja lakooniline tekst, mis ei paku lihtsaid vastuseid, vaid esitab küsimusi ustavuse, identiteedi ja ajaloolise paratamatuse kohta. Ajastuolustik ja detailid on kirjutatud usutavalt ja vaoshoitult, toetudes allikatele, kuid vormilt jääb teos ilukirjanduslikuks tõlgenduseks.

Rein Raud (sündinud 1961) on eesti kirjanik, orientalist ja kultuuriloolane, kelle loomingut iseloomustab intellektuaalne tihedus ja huvi identiteediküsimuste vastu. Tema varasematest teostest on „Kaupo” üks silmapaistvamaid katseid ühendada ajalooline aines eksistentsiaalse analüüsiga. Hiljem on Raud liikunud rohkem kaasaegsete ja filosoofiliste teemade suunas, kuid „Kaupo” jääb tema loomingu algusperioodi tähiseks – romaaniks, milles ajaloo ja inimese vaheline pinge on esitatud vaoshoitud, ent mõjusas vormis.