Pardiajaja. Ballaadromaan

Rein Põdra „Pardiajaja“ on omaette žanrimääratlusega teos – ballaadromaan –, mis ühendab lüürilise jutustamislaadi ja romaani struktuuri. Loo keskmes on tundliku sisemaailmaga mees, kelle elu on läbipõimunud looduse, üksinduse ja sisemise rännaku temaatikatega. Teos ei paku lineaarset süžeed ega klassikalist tegevusliini, vaid avab ennast fragmentidena, meenutustena, kujundite ja mõtiskluste kaudu. Peategelane liigub nii füüsilises kui vaimses ruumis, kohtudes inimestega, kes mõjutavad tema maailmapilti, kuid jäävad sageli vaid hetkeks tema trajektoorile. „Pardiajaja“ jutustab kaotustest ja leidmistest, suhetest ja enesesse tõmbumisest, olles samal ajal tugevalt seotud Eesti looduse ja ajalooteadvusega.

Loodusmotiivid ja aastaajad mängivad teoses kandvat rolli, pakkudes peategelasele peeglit ja kaaslast. Mets, järv, raba – need ei ole pelgalt taustad, vaid aktiivsed osalejad tema sisemonoloogis. Tekst liigub kohati ballaadile omases tempos: kord vaikselt ja hämaralt, siis jälle ootamatu intensiivsusega. Autori stiil on kujundlik ja meditatiivne, püüdes sõnadesse püüda midagi sellist, mis jääb sageli väljendamatuks. Kogu teost läbib aimatav igatsus millegi kadunud või kättesaamatu järele, millele polegi alati võimalik nime anda. Tegelaste vahelised suhted on tähendusrikkad, kuid sageli pooltoonides – väljendused jäävad vaoshoituks, kuid nende all pulbitseb tugev sisemine pinge.

Rein Põder (1943–2018) oli eesti proosakirjanik ja loodushoidja, kelle loomingus põimuvad loodusekogemus, filosoofiline mõtlemine ja psühholoogiline süvenemine. Tema teosed on sageli introspektiivsed ning suhestuvad sügavalt Eestiga – nii paiga kui vaimse ruumina. Põdra keelekasutus on poeetiline, ent samas lihtne ja sisendusjõuline. „Pardiajaja“ kuulub tema olulisemate tööde hulka, mis väljendab autori püüdlust mõtestada inimese ja looduse, üksilduse ja läheduse, hetke ja igaviku vahekordi.