Kivide aed. Etüüde, refleksioone, esseid

Rein Põdra teos „Kivide aed“ on mitmeosaline proosakogu, milles vahelduvad erižanrilised lühivormid — etüüdid, refleksioonid, esseed ja novellid. Kogu keskmes on inimese sisemaailm ja selle kujunemine, eriti lapsepõlve ja isiksuse arengu seostes. Autor ei paku lugudes konkreetseid süžeeliine või otseseid vastuseid, vaid pigem mõttekatkeid ja tähelepanekuid, mille kaudu avaneb elu varjatud süvakiht. Tekstides on tajutav vaikne ja pidev pingeväli — soov tungida läbi nähtava kesta, mõista, miks inimesed tunnevad, mõtlevad ja mäletavad just nii, nagu nad seda teevad. Refleksioonide kaudu püüab autor tabada hetki, mil tavareaalsus nihkub ja avaneb eksistentsiaalne alatoon.

Proosakogu lõpuosas paiknevad neli pikemat novelli, mis käsitlevad kunstnike ja kirjanike elu valikute kaudu. Need on eluloolised, kuid mitte biograafilised — pigem fiktiivsed ainesed, mis toetuvad loomingulise inimese psüühika ja ühiskondlike olude pingevälja kujutamisele. Teemadeks on loojaisiku üksindus, inspiratsiooni allikad, läbipõlemine ja sotsiaalsed piirangud. Nii sünnib realistliku ja mõtiskleva kirjanduslaadi ühendus, mis ei keskendu sündmustele, vaid seisunditele ja sisemistele konfliktidele. Kogu kujund „kivide aed“ viitab inimese sisemisele kaitse- või mälupiirile, mille taha teistele sisse näha on keeruline, kuid mille kaudu autor püüab lugejat juhatada enesevaatluse suunas.

Rein Põder oli eesti proosakirjanik ja publitsist, kelle loomingus põimusid loodusvaatlus, psühholoogiline süvenemine ja filosoofiline üldistus. Ta ei käsitlenud elu mitte kronoloogilise narratiivina, vaid sisemiste pildistuste ja hetkeseisundite jadana, kus määravaks saab taju, mitte sündmus. „Kivide aed“ on iseloomulik näide tema vaiksest, aga sisendusjõulisest kirjutamislaadist, kus iga tekstiosake püüab anda edasi midagi suuremat kui nähtav pind — viidet isiksuse sügavusse, kus põimuvad lapsepõlv, kogemus, kunst ja aja tajumine.