Jahedad varjud

Rein Põdra romaan „Jahedad varjud“ kulgeb inimeste siseilmade ja looduse varjatud peegelduste piiril, kus elatud elu, igatsused ja läbielamised loovad vaevumärgatava, ent püsiva atmosfääri. Teose keskmes on tegelased, kes on sattunud elu murdepunkti, olgu selleks füüsiline tagasitulek lapsepõlvemaile, katkine suhe või sisemine vajadus lahti harutada mineviku sõlmi. Lugu ei kanna endas üht kindlat süžeed, vaid kujuneb pigem meeleolude ja kujundite kaudu, mis tasapisi paljastavad tegelaste vahelised pinged ning nende suhestumise nii iseenda kui ümbritsevaga.

Romaani ruum on Eesti loodus, mille kirjeldused ei täida üksnes tausta, vaid osalevad aktiivselt tegelaste sisemise seisundi kujutamises. Varjud, mida pealkiri osutab, ei ole ainult valguse puudumise füüsiline tulemus, vaid tähistavad ka emotsionaalseid varjundeid – distantse, vaikusi, kahetsusi ja väljaütlemata mõtteid. Dialoogid on nappide sõnadega, kuid tähenduslikud; tegevustik kulgeb rahulikus rütmis, mis laseb esile tõusta detailidel ja varjatud tunnetel. Põder suunab lugejat vaatlema elu justkui kõrvalt – läbi vaiksete hetkede ja sõnatute pilkude, milles peitub rohkem kui esmapilgul paistab.

Rein Põder (1943–2018) oli Eesti kirjanik, kes on tuntud oma looduslähedase maailmataju ja poeetilise proosastiili poolest. Ta kirjutas romaane, novelle ja publitsistikat, milles sageli kohtuvad inimlik igatsus, mälu ja ümbritseva looduse vaimne kohalolu. Põdra teostes on tihti tunda rahulikku melanhooliat ja mõtisklust, mis ulatuvad ajalikust kaugemale. „Jahedad varjud“ kuulub tema introspektiivsema loomingu hulka, kus sisemised maastikud on sama olulised kui füüsilised ja kus igal varjul on oma lugu rääkida.