Hula

Rein Põdra romaan „Hula” viib lugeja eksootilisse keskkonda, kus pealtnäha lummav loodus ja vabameelne eluviis varjavad keerulisi inimsuhteid ja sisemisi konflikte. Teose keskmes on peategelane, kelle teekond viib Eestist kaugele Vaikse ookeani saartele, kus ta kohtub kohaliku eluviisi, inimeste ja omaenda piiridega. Lugu ei ole pelgalt rännak geograafilises mõttes, vaid peegeldab ka sisemist otsingut, kus piir tõe, soovmõtlemise ja kohanemise vahel muutub ähmaseks. Võõras kultuur, loodusjõudude kohalolu ja rahutus inimese sees loovad pinnase, millel hargneb nii armastuslugu kui ka identiteediotsing.

Põder põimib realistliku kirjelduslaadi ja poeesialiku taju, tuues esile looduse ja inimese vahekorra, mis on samaaegselt nii toetav kui ohustav. „Hula” on atmosfääriline romaan, kus tegevustik kulgeb rahulikus tempos, ent sügavate sisemiste nihestustega. Kultuuriline erinevus, võõrandumine ja kohandumiskatsed loovad pinge, mis ei tärka välistest sündmustest, vaid peitub peategelase sisekaemuses ja ümbruse vaikivas kohalolus. Autor ei taotle dramaatilisust, vaid laseb tegelastel ja olukordadel tasapisi areneda, avades inimsuhete varjatud kihid ja nende keerukuse võõras keskkonnas.

Rein Põder (1943–2018) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendub sageli inimese suhtele looduse, ühiskonna ja iseendaga. Tema romaanides leidub palju autobiograafilisi jooni, samuti tugevat tähelepanu looduskeskkonnale ja sisemisele rännakule. „Hula” kuulub Põdra loomingus nende teoste hulka, kus võõras maailm muutub peegelduseks, mille kaudu peategelane peab vastama küsimustele kuuluvusest, igatsusest ja vabaduse hinnast. Põderi stiil on vaikne, ent mõtlikult intensiivne, sobides hästi eksistentsiaalsete teemade käsitlemiseks vaikses, ent kõneka rütmis.