1812. aasta Eestis ja Lätis. Monograafia

Rein Helme monograafia „1812. aasta Eestis ja Lätis“ käsitleb põhjalikult Venemaa–Napoleoni sõja kajastusi ja mõjusid Balti kubermangudes, keskendudes Eesti- ja Liivimaa aladele. Autor vaatleb 1812. aasta sündmusi mitte ainult sõjalises, vaid ka sotsiaal-poliitilises ja kultuuriloolises kontekstis, uurides, kuidas suurriikide konflikt ja selle pinged peegeldusid provintsitasandil. Teos annab ülevaate mobilisatsioonist, sõjaväekohustusest, kohaliku aadli ja talurahva hoiakutest, samuti sõja kaudsetest mõjudest – hirmust, puudusest, propaganda levikust ja kiriklikust retoorikast, mis toonaseid arenguid saatis.

Helme kasutab mitmekesist allikmaterjali – administratiivkirjavahetust, kroonikaid, ajaleheartikleid, mälestusi ja päevikukatkeid –, et avada, millised olid 1812. aasta sõja tagajärjed Balti ühiskonna erinevatele kihtidele. Eraldi käsitletakse kohalike vabatahtlike väeosade loomist, aadli lojaalsust Vene keisrivõimule ning talurahva ootusi, mis põimusid lootusega reformidele. Ehkki otsesed lahingud sellel territooriumil ei toimunud, oli sõda selgelt tuntav läbi maksukoormuse, mobilisatsiooni ja üldise ebakindluse. Teos avab ka keisririigi perifeeria rolli imperiaalses sõjamasinas ning kohalikku initsiatiivi lojaalsuse väljendamisel, pakkudes sel moel väärtuslikku panust Eesti ja Läti 19. sajandi alguse ajaloo mõistmisse.

Rein Helme (1929–2003) oli eesti ajaloolane, kes keskendus peamiselt Vene keisririigi aegsele Eestile, eriti administratiiv- ja sotsiaalajaloolistele teemadele. Tema tööd iseloomustab allikapõhine lähenemine ja oskus seostada lokaalseid arenguid laiemate geopoliitiliste protsessidega. „1812. aasta Eestis ja Lätis“ on üks väheseid eesti keeles ilmunud teoseid, mis käsitleb Napoleoni sõdade mõju Balti regioonile süstemaatiliselt ja detailirohkelt. Raamat sobib nii ajaloohuvilistele kui ka üliõpilastele ja teadlastele, kes otsivad ülevaatlikku, kuid allikatele tuginevat käsitlust sellest murrangulisest ajajärgust.