Ja kurat naerab...

Romaan „Ja kurat naerab...” lõpetab Régine Deforgese triloogia, mille varasemad osad on „Sinine jalgratas” ja „Henri Martini avenüü 101”. Teos viib lugeja Teise maailmasõja lõpuperioodi, mil Prantsusmaa ja Saksamaa pinnal toimuvad veel verised lahingud, kuid samas hakkab üha selgemalt aimuma konflikti paratamatu lõpp. Loo keskmes olev Lea on selleks ajaks juba elukogenud ja karastunud, olles pidanud silmitsi seisma nii hirmu kui ka vägivalla kõikehõlmava kohaloluga. Tema rännak põlevast Montillacist läbi Pariisi ja edasi Berliini toob esile inimese kohanemisvõime, aga ka pideva surma ja elu piiril kõikumise.

Teoses avaneb sõja kaksiknägu: ühest küljest häving ja kannatus, teisest küljest aga tung elada, armastada ja leida inimlikke sidemeid isegi kõige süngemates oludes. Lea lugu näitab, kuidas sõda ei jäta kedagi puutumata ja sunnib kõiki valikuid tegema, sageli elu ja surma hinnaga. Armastus ja vihkamine põimuvad, kujundades tegelase sisemist maailma ja andes talle jõudu ka kõige raskematel hetkedel. Autor asetab üksikisiku saatused laiemasse ajaloolisse raamistikku, kus Berliini varemetes kulgev teekond saab sümboliks terve Euroopa katkematule püsimistahtele.

Régine Deforges (1935–2014) oli prantsuse kirjanik, kirjastaja ja toimetaja, keda sageli nimetati ka „sinise jalgratta emaks” tema kuulsa romaanisarja järgi. Ta paistis silma julguse ja provokatiivsusega, käsitledes oma loomingus teemasid, mida sageli peeti vastuolulisteks või tabudeks. Deforges oli esimene naine, kes juhtis oma kirjastust Prantsusmaal, ning tema teosed on leidnud laialdast vastukaja nii kodu- kui välismaal. Oma romaanides ühendas ta ajaloolise tausta ja isikliku intiimsuse, luues lugusid, kus naiste vaatenurk on keskne ja emotsionaalselt mõjuv.