Henri Martini avenüü 101

Romaan „Henri Martini avenüü 101” jätkab Léa seiklusterohket ja samas traagilist eluteed, mille algus oli Deforgese menuteoses „Sinine jalgratas”. Lugu viib lugeja 1942. aasta sügisesse, mil Montillaci mõisa ja selle elanike elu on põhjalikult muutunud. Õnn ja kergus on kadunud, asemele on tulnud puudus, lein ja pidev hirm. Okupatsioon näitab oma kõige süngeimat palet, paljastades reetmised, kollaboratsiooni ja jõhkrad piinamised. Nende keskel peab Léa tegema valiku, mis määrab tema edasise saatuse – ta otsustab liituda vastupanuliikumisega, riskides nii oma elu kui ka lähedaste turvalisusega.

Teoses põimuvad isiklikud tragöödiad ja laiemad ajaloolised sündmused, andes edasi okupatsiooni argipäeva pinget. Pariisis tegutsedes seisab Léa silmitsi nii näilise luksuse kui ka tegelike õudustega, mis paljastavad sõja kahepalgelise olemuse. Tema võitlus ei piirdu üksnes poliitilise vastupanuga, vaid on ka sügavalt isiklik – püüe kaitsta ja päästa neid, keda ta armastab. Julgus, nooruslik elujanu ja tundeline impulsiivsus aitavad tal vastu panna kõigile ohtudele, ent iga samm on täis riske. Romaan näitab, kuidas üks noor naine suudab pimeduse keskel säilitada kindlameelsuse ja inimliku väärikuse.

Régine Deforges (1935–2014) oli prantsuse kirjanik ja kirjastaja, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse oma ajalooliste armastusromaanidega. Tema „Sinise jalgratta” sari, mille teiseks osaks on „Henri Martini avenüü 101”, tõi talle nii menu kui ka vastuolusid, kuna sarja on sageli võrreldud Margaret Mitchelli „Tuulest viiduga”. Deforges käsitles oma loomingus julgelt naise vabadust, kirge ja võitlust, tuues ajaloolistesse oludesse tugeva isikliku ja emotsionaalse mõõtme. Oma teostes andis ta keskse koha naiste kogemusele sõja ja ajalooliste vapustuste taustal, mis tegi tema romaanid lugejate seas eriliselt kõnekaks.