Zooloogilised novellid

Regina Ezera jutustustekogu „Zooloogilised novellid“ on mitmetähenduslik ja kujunditihe teos, kus loomade maailma kaudu avatakse inimeseks olemise eri tahke. Novellid ei ole otseselt loomateemalised lood bioloogilises või loodusteaduslikus mõttes, vaid pigem sümbolistlikud, filosoofilised miniatuurid, milles loomi kasutatakse inimese siseelu, käitumismustrite ja ühiskondlike hoiakute peegeldajatena. Loom kui metafoor on Ezera proosas vahend, millega rõhutada võõrandumist, instinktiivset soovi kuuluda või vastupidi – eemalduda. Kogu toob esile piirid looduse ja kultuuri, vabaduse ja kohanemise vahel.

Tekstid on lühikesed, sageli mõistujutulise ülesehitusega, kuid toonilt tõsised ja tunnetuslikult tihedad. Ezera kirjutab peene psühholoogilise täpsusega, põimides argist ja kujundlikku keelt, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema ja tõlgendama. Paljudes novellides on keskmes inimeseks jäämise pingutus keskkonnas, mis seda pidevalt proovile paneb – olgu see siis sotsiaalne surve, sisemine rahulolematus või emotsionaalne vaesumine. Loomade kaudu projitseeritakse inimkogemusele erinevaid rolle: alistuja, rändaja, röövija, vaikne taluja. Nii sünnib tekstikogum, mis ei jutusta mitte loomadest, vaid inimloomusest selle kõige haavatavamas ja ehedamas vormis.

Regina Ezera (1930–2002) oli läti proosakirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal naise sisemaailm, eetilised valikud ja inimese suhe looduse ning ajaga. Tema teoseid iseloomustab sügav introspektsioon, lüüriline väljenduslaad ja võime kujutada keerukaid emotsionaalseid seisundeid napi, kuid tähendusrohke tekstiga. Ezera kuulus 20. sajandi teise poole olulisemate läti autorite hulka ning tema looming on pälvinud tunnustust ka väljaspool kodumaad. „Zooloogilised novellid“, mis ilmus eesti keeles sarjas „Loomingu Raamatukogu“, tutvustab lugejale tema omapärast, vaikselt filosoofilist ja empaatilist kirjutamislaadi väikeste lugude kaudu, mille ulatus ulatub argireaalsusest eksistentsi sügavusteni.