Pigimust ja pigilind

Reet Kudu romaan „Pigimust ja pigilind“ põimib endasse noore naise eneseotsingu, hingelise katkiolekuga kaasneva sisekõne ning suurlinna elu võõristava rütmi. Peategelane on kirjandusüliõpilane, kes pärast armusuhte purunemist satub kriisi, millest väljapääsu otsides vahelduvad unenäoline äng ja igapäevaelu nürimeelsus. Loo taustal helisevad eksistentsiaalsed küsimused – kes ma olen, kuidas edasi minna, mis on armastus ja vabadus? Autor loob nihkes, kohati isegi sürrealistliku maailma, kus tegelikkus ja kujutlus sulanduvad, andes edasi sisemist segadust ja vaimset võitlust.

Tekst liigub katkendlikult, peegeldades peategelase killustatud meelt, ning romaani keelekasutus on tundlik ja tihe, kätkedes nii poeetilisi kujundeid kui ka teravat irooniat. Samal ajal, kui noor naine rändab läbi Tartu tänavate, raamatupoodide, kohvikute ja raamatukogu vaikuse, toimub suurem teekond tema enda sees. Pigimust – tähistades leina, valu ja lootusetust – ja pigilind – kui võimalik pääsemine, tõusmine või märk teistsugusest maailmast – saavad mitmetähenduslikeks kujunditeks, mis raamivad loo mõttelist pinget. Lugeja viiakse teekonnale, kus lahendus ei pruugi olla ühene ega lohutav, aga on ometi aus ja inimlik.

Reet Kudu on eesti kirjanik, dramaturg ja koreograaf, kelle looming tihtipeale keskendub naiskogemusele, kehale ja vaimule, identiteedile ja loovuse võimalikkusele. Tema teosed liiguvad vabalt erinevate žanrite ja kunstivaldkondade vahel, kandes endas tugevat isikupärast vaadet maailmale. „Pigimust ja pigilind“ on üks tema varasemaid proosateoseid, kus väljendub nii autobiograafiline alge kui ka kirjanikule omane julgus käsitleda psüühilisi seisundeid vahetult ja ilma ilustamiseta. See on lugu noorest naisest, aga ka lugu langusest ja võimalikust tõusust, kui see üldse on võimalik.