Esimesilt päevilt

Ma ei tea, kumba ma rohkem armastan, kas vanaema ennast või majakest, kus vanaema elas. Mõlemad olid nad vanad, lihtsad ja ühteviisi vastuvõtlikud ning armsad.Elu ja aeg, mil nad ühes olnud ja teineteist hoidnud, oli neisse mõlemasse jätnud nii mõnegi ühise joone. Vana, sammaldanud ja küüruvajunud õlekatus ripakil räästaga ning tuulest upakile kistud harjaga tuletas meelde vanaema hõbedasi kulunud juukseudemeid, mis enam ei tahtnud seista rätiku all. Vihmast ja ajast halliks uhutud seinapalkidel ja kambriuksel olid puusüüd välja paisunud samuti nagu veresooned tööst luitunud kätel, ja sageli silitasin nende krobelist pinda samasuguse armsa kaastundega aega nagu vanaema kahvatut kortsulist palet.